David: Seekord jätkame vestlust koguduse esimesest misjonärist, John Nevins Andrewsist. Temast räägib dr Gilbert M. Valentine, kes on viljakas autor ja mitmekülgne teadlane, kes on avaldanud raamatuid ja artikleid, mis käsitlevad koguduse ajalugu 19. sajandi keskpaigast kuni 1970. aastateni.
Nagu me ühes varasemas osas arutasime, oli esimene misjonär-adventist poola immigrant Michael Czechowski , kes sai seitsmenda päeva adventistiks Ameerikas ja läks 1864. aastal mitteametliku misjonärina Euroopasse. Tänu temale asutati Šveitsis Tramelanis seitsmenda päeva adventistide rühm. Aastal 1869 võttis see rühm ühendust seitsmenda päeva adventistidega Ameerika Ühendriikides.
Gil: John Andrews oli sel ajal üleminekuperioodis, ta läks peakonverentsi presidendi kohalt ajakirja Review and Herald toimetajaks. Sellest tulenevalt oli neid kontakte puudutav kirjavahetus suunatud talle. Ta oskas lugeda prantsuse ja saksa keelt, mis võimaldas tal tegeleda Euroopa adventistidega.
David: Nad kirjutasid Review’ toimetajale, sest, nagu me varem rääkisime, avastasid nad seitsmenda päeva adventistide koguduse olemasolu Ameerikas just ajakirja kaudu.
Gil: Selle kirjavahetuse tulemusena sõlmiti kokkulepe, tõenäoliselt konsulteeriti ka James White’iga, ja otsustati, et üks nende noortest pastoritest, 26-aastane Jakob Erzberger tuleb Battle Creeki, et saada adventistide koguduse kohta rohkem teavet. Erzberger saabus maikuus, just õigel ajal peakonverentsi istungi ajaks. Ta viibis mõnda aega James ja Ellen White’i juures, jäi haigeks, oli mõnda aega Battle Creeki haigla sanatooriumis ja kolis seejärel Rochesterisse, et elada mitu kuud John Andrewsi juures.
Selle aja jooksul sai ta isiklikku õpetust ja juhendamist adventistlike tõekspidamiste kohta. Andrewsi juhendamisel Erzberger ordineeriti ja saadeti seejärel tagasi Šveitsi, et ta oleks sealsete usklike seas vaimulik juht. Hiljem tekkisid tal mõned raskused ja lõpuks ta lahkus teenistusest. John Andrews oli jätkuvalt selle usklike grupi kontaktisik.
David: See seletab, miks Andrews valiti esimeseks adventistide koguduse saadetud misjonäriks. Kuid, kas Andrews ise oli huvitatud välismisjonist või oli teda vaja veenda?
Gil: Minu teada, ei olnud John Andrewsil tugevat soovi välismisjonäriks saada.
David: Paljudel Ameerika protestanditel oli see soov tugevalt olemas. 19. sajandi Ameerika Ühendriikide protestantide seas oli misjonitöö mõte üsna levinud ja paljud tundsid tugevat kutsumust saada juba noorena välismisjonäriks. Andrews ei kuulunud siiski nende hulka.
Gil: Ei, see arusaam tuli talle aegamisi, nende suhete mõjul Šveitsi usklike ja Jakob Erzbergeriga. Ta suhtles hingamispäeva-usklikega, kes olid kõik kellassepad. Ta aitas neil arendada oma kellatoodete turgu Ameerikas ja uuris kellatööstust nii Ameerikas kui ka Šveitsis, et neid aidata. Andrews oli loomult uudishimulik inimene, kes oli alati innukas õppima ja andma oma panuse igal viisil.
Sam: Tundub, et ta oli väga uudishimulik inimene. Teda huvitasid teadmised. Nüüd näib, et ta puutus kokku millegi uuega ja mõtles, et olgu, ma saan selle kohta uurida, lugeda. Ja siis sellele ise kaasa aidata. Ta oli avatud uutele kogemustele ja intellektuaalselt uudishimulik.
Gil: Ta oli kõige suhtes uudishimulik. Seega tundub, et kogudus vajas rohkem veenmist kui Andrews ise, et saata misjonär välismaale.
David: Me arutasime seda ühes eelmises osas, kuidas Ameerika adventistidel kulus umbes 11 aastat, et mõista oma kohustust ülejäänud maailma ees. See oli järk-järguline mõistmine, mida James White edendas ja Ellen White oli selles veendunud, samas kui Ameerika adventistidel ei olnud selles veendumust. 1873. aastal kogudus lõpuks otsustas, et jah, me peame saatma välismisjonäri, aga sealt kulub veel 18 kuud, kuni Andrews välja saadeti. Kas nii palju aega kulus seepärast, et ta vajas veenmist, või oli veel otsustamist, keda saata?
Gil: Sel ajal olid koguduse juhtkonnas mõned raskused: James White’i tervis ei olnud heas seisukorras ja koguduse nelja juhtliikme seas oli tõsiseid pingeid. Nende juhtide hulka kuulusid Ellet Waggoner, Uriah Smith, John Andrews ja James White.
David: Jamesil oli mitu insulti ja hoolimata tema soovist olla juht olid tema füüsilised võimed piiratud, see tekitas keerulise olukorra.
Gil: Juhid pidid otsustama, kas suhtuda Jamesi kui apostlisse ja lihtsalt järgida tema juhiseid või osaleda aktiivselt aruteludes selle üle, mida on vaja teha. Selle protsessi käigus ei olnud James White kindel, kas John Andrews oli õige inimene, keda saata, nii et neil kulus 12 kuud, enne kui nad jõudsid otsusele, et nüüd on õige aeg ja John Andrews on õige inimene. Lisaks oli kogudus silmitsi suure majanduslangusega, mis muutis kellegi välismaale saatmise rahaliselt keeruliseks.
Kui misjonitöö ettepanekuga John Andrewsi poole pöörduti, soovis ta enne lahkumist müüa oma maja, et tasuda võlgade eest ja lahkuda vaba mehena. Need väljakutsed põhjustasid viivitusi, kuni nõukogu, mille esimees oli George Butler, otsustas septembris, et seda küsimust ei saa enam edasi lükata ja et saadame välja selle hea mehe.
Sam: Misjoniannetuste ja koduste vajaduste vahel oli pingeid. Tugevate juhtide arendamine nõuab aega ja pingutust ning otsustamine, keda misjonärina välja saata, on olnud adventistide ajaloo vältel pidev võitlus. Meil oli neli juhti, keda sa mainisid, ja neid oli veel, kes mõtlesid: keda saata? Kas saata välja oma parimad või hoida neid kodus, et kogudus saaks seal kasvada? Nende küsimuste vahel on alati pinge.
Gil: John Andrewsi puhul oli vastumeelsus tema saatmise suhtes olemas, sest teda võis kodus vaja olla, kui Jamesi tervis veel halvemaks peaks muutuma, ja ka tema kogemuste ja teadmiste pärast. John oli just lõpetanud oma töö hingamispäeva ajaloo kohta ja ta oli Ameerikas koguduse lugupeetud eestkõneleja.
David: Kas oluliseks said tema isiklikud sidemed ja kirjavahetus Šveitsi hingamispäevapidajatega, eriti aga Ertzbergeriga? Kas need tegid temast sobiva kandidaadi? Või oli asi tema keeleoskuses?
Gil: Tema oskus keeli rääkida ei olnud tegelikult väga hea. Ta oskas erinevaid keeli lugeda. Uues piirkonnas töö alustamisel oli see oskus oluline kirjavahetuse või kirjastamise jaoks. Ta oli selleks ajaks Šveitsi usklikega väga lähedastes suhetes ja ta oli seal tuntud inimene.
Nad lahkusid New Yorgist 15. septembril, see on adventistide ajaloos monumentaalne kuupäev.
David: Nii läksid John Andrews ja tema perekond – tema kaks last Charles ja Mary – laevaga reisile. John oli paar aastat tagasi jäänud leseks. Nad reisisid koos Šveitsi uskliku A. Vuilleumier’ga, kes oli tulnud Ameerika Ühendriikidesse adventiste külastama. Albert Vuilleumier oli Šveitsi adventistide rühmade peavanem.
Nad lahkusid New Yorgist teisipäeva pärastlõunal, 15. septembril, see on adventistide ajaloos monumentaalne kuupäev. Neil kulus 11 päeva, et jõuda Inglismaale Liverpooli. John tahtis ühendust võtta Inglismaa seitsmenda päeva baptistidega, et näha, kas see võiks olla võimalus läheneda adventsõnumiga hingamispäeva pidajatele Inglismaal. Ta oli juba kirjavahetuses William Jonesiga, pastoriga, kel oli seitsmenda päeva baptisti kogudus Londonis, ta oli väga silmapaistev isik. John reisis koos William Jonesiga, et külastada Cotswoldsis asuvat hingamispäeva pidajate rühma ja teist rühma Glasgow’s, püüdes luua kontakte kogu Inglismaal. Siiski oli läbilöömine raske.
John Andrews sõbrunes Williami Jonesiga ja tuli oma Euroopa-aastate jooksul mitu korda tagasi, et Jonesi külastada. Nad olid head vennad hingamispäeva pidamises ja hingamispäeva usus.
Hiljem reisis John Pariisi kaudu Šveitsi, kuhu ta saabus 16. oktoobril 1874 aastal. See oli tema esimene tutvus umbes 50 või 60 hingamispäeva pidava usklikuga, kes said umbes kuue kuu jooksul adventistideks.
David: On tähelepanuväärne, et John, kes oli lesk ja ikka veel leinas oma naise hiljutist surma, oli valmis oma lapsed Euroopasse kaasa võtma. Nende pühendumus ja valmisolek minna väärib austust. Kuidas neile Euroopas meeldis?
Gil: Charles ja Mary, kes olid sel ajal varateismelised, leidsid, et reis on raske, nad olid merehaiged. Siiski olid nad oma isale suureks abiks, kui ta misjonärieluga kohanes. Nad olid nooremad, kohanemisvõimelisemad ja võtsid keelt kergemini vastu.
Keeleõpe oli üks esimesi raskusi, millega John Andrews kokku puutus. Ta oli üksikvanem, ta oli täiesti uues kohas, uues kultuuris ja ta ei osanud kohalikku keelt. Ta oskas prantsuse keelt lugeda, kuid seda rääkida oli palju raskem. John oli siis 49-aastane ja oli tal raske sellisel tasemel keeleõppega toime tulla. Mary ja Charles, kelle keeleõpe läks paremini, said isa sellel keerulisel teekonnal aidata.
Ta oli üksikvanem, ta oli täiesti uues kohas, uues kultuuris ja ta ei osanud kohalikku keelt.
Sam: Mis puutub tema lastesse, siis nad olid usaldanud Jumalale kogu oma elu, kuid nende usaldus lõi kõikuma, kui ema suri. Nad uskusid, et Jumal, kes on kõikvõimas, päästab ta, kuid nad jäid siiski emast ilma. Nüüd saatis kogudus nad uude kohta ja kuigi nad uskusid, et Jumal on nendega, tekkisid pinged ja kannatused. Nad olid oma sõpradest, perekonnast ja tuttavast ümbrusest välja juuritud. Nüüd seisid nad silmitsi võõra maa, teistsuguse toidu, tavade ja kõigega. Kuid nad mõistsid, et Jeesuse sõnumit, eriti Ilmutusraamatu erilist sõnumit, tuleb jagada kogu maailmaga. Kas nad olid misjonitöö suhtes avatud või olid nad veidi vastumeelsed, et see kõik nüüd nendega toimub?
Gil: Ma arvan, et kõige sügavamal tasandil oli nende isa missioon ka nende missioon. Nad olid sügavalt pühendunud sellele, et aidata tal edu saavutada ning jagada evangeeliumi ja sõnumit peatselt saabuvast Päästjast. Nad ristiti vahetult pärast ema surma 1872. aastal ja nende jaoks oli see uuendatud pühendumine sellele eesmärgile.
Nad olid tihedalt seotud vaimulik meeskond, kes pidas perekondlikke jumalateenistusi. Kuigi lapsed ei saanud uues keskkonnas koolis käia, aitasid nad oma isal välja anda prantsuskeelset ajakirja Signs of the Times.
Sam: Kuidas nad prantsuse keele omandasid, kui nad koolis ei käinud?
Gil: Neil käis inimesi, et lastele keelt õpetada. Samuti käisid nad lühikest aega kohalikus keeltekoolis. Siiski ei saanud nad pikalt rahaliste piirangute tõttu jätkata. Kogudusel ei olnud misjonitöö rahastamiseks poliitikat. See oli osa dilemmast, millega kogudus sel ajal silmitsi seisis. Misjonär pidi ennast ise ära majandama. Nii et John Andrews pidi palju kärpima ja teatud mõttes õpetasid nad ise endale keelt raamatuid uurides. Nad otsustasid kodus omavahel ainult prantsuse keeles rääkida.
David: Johnil oli kuulus leping, mille ta Maryga sõlmis, nad leppisid kokku, et räägivad omavahel ainult prantsuse keeles.
Gil: Samuti püüdis ta õppida saksa keelt ja veidi itaalia keelt.
David: Ta oli selleks sunnitud. Mitme keele õppimine oli oluline, sest misjonitöö Euroopas nõudis enamat kui ainult kahe keele oskust. Šveits ise on mitmekeelne: seal räägitakse prantsuse, saksa ja itaalia keelt. Paljud hilisemad misjonärid on läinud tööle toimivas süsteemis.
Johnil oli kuulus leping, mille ta Maryga sõlmis, nad leppisid kokku, et räägivad omavahel ainult prantsuse keeles.
Kui minu vanemad 1960ndatel Indiasse misjonäriks läksid, oli seal hästi toimiv adventistlik süsteem. Siiski pidi kohanema kõige uuega: toit, kultuur, keel. Kõik on teistsugune. Aga John Andrews pidi kohanema, ta oli üksikisa ja samal ajal pidi ta rajama koguduse misjonitöö Euroopas. See on ülisuur väljakutse. Tal oli vaja õppida korraga väga palju uut.
Gil: Ta oli tõesti väga hea õppija, parim, ma arvan. Ja mitmel rindel. Kui John Andrews läks Šveitsi, et kohtuda hingamispäeva pidavate usklike rühmaga, oli see uus territoorium mitmes mõttes. Sealsed hingamispäevapidajad olid raskustes. Eelmine – mitteametlik misjonär – oli loonud kirjastusettevõtte, mis läks pankrotti, jättes sinna rahulolematud võlausaldajad ja negatiivse maine ümbruskonna külades. Lisaks oli eelmine misjonär hüljanud oma naise ja lapsed ning läinud oma sekretäriga Rumeeniasse, mis tekitas täiendavaid probleeme. John Andrews pidi selle kõigega toime tulema, lisaks kultuurilistele erinevustele. Ta pidi kohanema nende erinevustega ja alustama õppimist. Tema otsekohene ja lihtsakoeline ameerikalik lähenemine, mis Ameerikas töötas, ei toiminud Euroopas hästi.
Ta õppis oma vigadest ja avastas, et tema nõuandeid äriküsimustes, mis põhinesid Ameerika kellatööstuse tundmisel, ei võetud Šveitsis alati hästi vastu.
Aja jooksul õppis ta järele mõtlema ja kohanema. Esialgu võis ta solvuda, kuid ta oli valmis õppima ja muutus kultuuriliste erinevuste suhtes aktsepteerivamaks, nii et ta õppis, et miski ei ole tingimata õige või vale, vaid lihtsalt teistsugune. Ta koges seda, mida me nüüd nimetame kultuurišokiks. Kuigi tal ei olnud selle kohta siis veel terminit, mõtles ta hiljem selle üle järele ja tunnistas, et oli muutunud oma mõtteviisi poolest eurooplaseks.
Sam: Tänapäeval läbib koguduse misjonär kolm nädalat kestva protsessi misjoniinstituudis, et ennetada kultuurišokki ja sellega toime tulla. John Andrewsil sellist ettevalmistust aga ei olnud. Kas teda saatis vaatamata neile raskustele Šveitsis edu ja kas tema pere kohanes uue elukohaga?
Tema otsekohene ja lihtsakoeline ameerikalik lähenemine, mis Ameerikas töötas, Euroopas ei toiminud.
Gil: Kui John Andrews saabus ja lõi hingamispäeva-usklikega suhteid, seisis ta silmitsi väljakutsega, kuidas teha misjonitööd. Ta mõistis kiiresti, et see ei ole nii lihtne kui lihtsalt telgi püstitamine külas ja misjonitöö juhtimine. See ei käinud nii nagu Ameerikas.
Sam: Ameerikas leiavad paljud inimesed tänagi, et misjon käib Euroopas nii: lähen uude külla ja püstitan telgi, aga see maagia ei toimi.
David: Meetodid, mis toimisid Uues Maailmas, ei pruukinud toimida Vanas Maailmas – see oli üks neid asju, mille ta avastas.
Gil: James White suhtus Andrewsi kriitiliselt, kuna ta ei järginud Ameerika meetodit: see on ju siin edukalt töötanud, miks sa seda seal ei kasutanud. See lihtsalt ei toiminud. Andrews puutus kokku mitmesuguste takistustega. Näiteks pidi ta jutlustamiseks hankima linnavalitsuselt loa, see oli Jamesi jaoks midagi uut. Igas piirkonnas pidi taotlema uue loa. Lisaks oli tal raskusi koosolekute jaoks sobivate ruumide leidmisega, sest mõnikord olid ainsad võimalikud saalid hotellides, mille sama koridori teises otsas asusid baarid, ja see ei sobinud. Kodudes koosolekute pidamine tekitas samuti probleeme, sest majad olid sageli kokku surutud ja naabrid, kes kuulusid väljakujunenud kirikutesse (katoliiklased või protestandid), olid rahulolematud, kui laulmist kuulsid.
Nende piirangute ja takistuste ületamiseks otsustasid John Andrews ja šveitsi hingamispäevapidajad algatada ajakirja Signs of the Times eeskujul oma ajakirja. Nad uskusid, et tellimuse baas ja inimeste kõnetamine ajakirja kaudu aitaks neil ületada kultuurilisi, geograafilisi ja keelelisi tõkkeid. John Andrews mõistis: selleks, et teha misjonitööd, peab ta kasutama meediat ja kohanema kohalike oludega.
Sam: See on oluline õppetund. John Andrews mõistis, et kui ta soovib teha misjonitööd, peab ta kasutama meediat. Paljud inimesed täna ei pea trükimeediat meediaks.
David: See oli tolle aja ainuke meedia. Kõik lugesid ajalehti. Ja kõik lugesid samu tekste.
Gil: Esialgu proovisid nad kirjavahetust, siis pandi ajalehtedesse kuulutusi. Nad kuulutasid ajalehes, et kui keegi on huvitatud hingamispäevast, siis palun kirjutage meile. Kuid kirjutamine muutus väga aeganõudvaks – kirjutada igaühele eraldi kirju. Seega leidsid nad, et ajakiri on oma sõnumi levitamiseks tõhusam ja tulemuslikum viis.
Sam: Huvitav on näha, kuidas need väljakutsed ja strateegiad on asjakohased tänapäevalgi. Püüdes jõuda inimesteni, kes ei ole traditsioonilistest lähenemisviisidest huvitatud, toetume samuti erinevatele meediavormidele ja suhete loomisele. Aga suhete loomine on kallis, sest inimesed peavad kirjutama. Praegu kasutatakse tekstiroboteid, et sama saavutada. On tõesti huvitav, et alates kõige esimesest misjonärist on need küsimused ikka samad, millega inimesed, kes ütlevad: „Mina lähen!“ silmitsi peavad seisma.
Gil: Eelarveprobleemid muutsid asja veelgi keerulisemaks, sest peakonverentsil ei olnud selget eelarvet ja hingamispäevapidajad, kes pidid misjonitööd rahastama, seisid ise silmitsi majandusraskustega. Olid mõned fondid, mis oli misjoni jaoks kogutud, aga küsimus oli, kas maksta nendest fondidest palka või elamiskulusid või trükikulusid.
Sam: Kas sel ajal oli kümnise ja annetuste süsteem juba paigas? Eeldan, et mitte.
Gil: Ei olnud, oli ainult peakonverentsi keskfond, seal oli umbes 2000 dollarit. Ja ootus oli, et misjonit rahastavad hingamispäevapidajad, aga nemad ise olid ka majandusraskustes. Nii et John Andrews pidi ise toime tulema. Ta oli oma kulude suhtes väga hoolikas, ta tundis suurt survet teha head tööd, aga tal oli kehv tervis ja ta elas väga vaestes oludes. Ta jäi kopsupõletikku ja oli surmasuus, kuna elutingimused olid väga kehvad.
David: On tähelepanuväärne, et probleemidest hoolimata õnnestus John Andrewsil juurutada Euroopas seitsmenda päeva adventistide kogudus.
Gil: Ta levitas edukalt evangeeliumi ja adventsõnumit mitte ainult Šveitsis, vaid ka naaberriikides. Koguduste kasvamine Saksamaal oli tõeliselt tähelepanuväärne ja märk Jumala õnnistusest sellele liikumisele.
Sam: Lugu lõpeb traagiliselt John Andrewsi tütre surmaga.
Gil: John Andrews ise suri samasse haigusesse. See oli traagiline asjaolu, sest nad elasid kitsastes ruumides, see soodustas haiguste levikut. Üks töölise naine haigestus tuberkuloosi ja Johni 15-aastane Mary nakatus samuti. Kahjuks oli John Andrews eemal ega saanud teda aidata. 1878. aastal kutsuti John Battle Creeki peakonverentsi koosolekule. John võttis meeleheites ja omal kulul Mary Battle Creeki kaasa, et ta saaks sanatooriumis John Kelloggi juurde ravile. Mõne nädala pärast ta siiski suri, põhjuseks oli tuberkuloos.
Sel ajastul ei mõistnud nad täielikult, kuidas tuberkuloos levib, kuigi nad kahtlustasid, et see on nakkav, aga nad ei teadnud, kuidas. John Andrews ise nakatus Mary eest hoolitsedes. Ta oli minevikus perekonna oma töö pärast hooletusse jätnud, kuid Mary palus isa, et ta ei jätaks teda maha. Isa otsustas jääda tema kõrvale ja selle tulemusel nakatus ta ka ise. Aga ta maksis selle eest kõrget hinda. Haiguse väljaarenemine võttis mitu aastat, see diagnoositi, kui ta käis 1880. suvel Inglismaal Loughborough’l külas.
Ta tundis survet teha head tööd, aga tal oli kehv tervis ja ta elas väga vaestes oludes.
John Andrews jätkas oma tööd Šveitsis, ta toimetas ajakirja, kuid aja jooksul vähenes tema võime jutlustada ja ringi liikuda. Lõpuks pidi ta jutlustamisest täielikult loobuma. Sel ajal ei olnud tervishoiu- või pensionipoliitikat ja ta tundis tugevat kohustust jagada sõnumit, nii et ta püsis kuni lõpuni. Ta suri aastal 1883. aastal Šveitsis, suutmata Ameerikasse tagasi pöörduda.
Veel oma surivoodil luges ta ajakirja tekstidele korrektuuri. See oli peaaegu üleinimlik pingutus, et tähtaegadest kinni pidada. Enne oli Mary seda tööd teinud.
Tema poeg Charles Andrews jäi pärast seda, kui Johni suri, sinna edasi. George Butler, peakonverentsi president, korraldas, et John Andrewsi ema Sarah oleks poja viimastel päevadel tema juures. See oli väga suuremeelne žest. John Andrewsi ema jäi Euroopasse veel mõneks aastaks ja aitas Charlesi. Charles Andrews jäi ustavaks ja liitus hiljem kirjastusega Battle Creekis.
David: Charles ei surnud tuberkuloosi. Tema pojast, John N. Andrews II-st sai hiljem esimene adventistlik misjonär, kes töötas tiibeti keelt kõnelevate inimeste seas Hiina läänepiiril. Gil, mis oli John Andrewsi suurim saavutus ja miks peaks tänapäeva seitsmenda päeva adventist hoolima tema tööst ja ajast misjonärina Euroopas?
Gil: Minu meelest on keeruline öelda, mis oli tema suurim saavutus. John Andrews andis olulise panuse erinevates valdkondades, näiteks hingamispäeva õpetuse ja hingamispäeva ajaloo kohta, mis andis adventistlikule liikumisele kindlustunde. Ta aitas kogudusel keerulistel perioodidel edasi liikuda ning andis püsiva panuse misjonitöösse. Ta läks uude kohta, tema ees avanesid uued horisondid ja ta õppis tegutsedes. Kogudus õppis koos temaga. Miks peaksime täna sellest huvitatud olema? Sest meie ees on jälle uued horisondid. Need ei pruugi olla geograafilised, küll aga kultuurilised. Me võime õppida John Andrewsi oskusest ja motivatsioonist neid piire ületada. Täna saame õppida tema ohvrimeelsusest, tema pühendumusest misjonile ja tema võimest ületada takistusi, et jõuda kultuuris uute horisontideni ja uute inimrühmadeni. •
In English