Me usume…

Avaldatud 26.5.2021, autor David Trim, allikas Meie Aeg

Kuidas kujunesid adventuskumuste alused

Pea igal kristlikul kogudusel on doktriinide kogumik ja sellega seotud praktikad – neis ollakse kogukonnana kokku lepitud ning need põhimõtted eristavad neid teistest kristlikest kogudustest ja usugruppidest. Seitsmenda päeva adventistide kogudus ei erine selles osas millegi poolest. Kui paljudel kristlikel kogudustel on selgesõnaline usutunnistus, siis adventistidel on paindlikum lähenemine, mida me nimetame põhitõdedeks. 

Kõige tuntum usutunnistus pärineb väga varasest ajast ning selle põhjal on kujunenud arusaamine, mida tähendab olla kristlane või hereetik. Seitsmenda päeva adventistide doktriinid on sõnastatud alles hiljuti. Kust siis pärinevad seitsmenda päeva adventistide põhiuskumused? See lühike artikkel annab põgusa ülevaate adventistide doktriinide kujunemisest, aluseks on võetud adventismiajaloolaste tööd ja peakonverentsi arhiivi- ja statistikaosakonna uurimused.1

Enne veel, kui seitsmenda päeva adventistide kogudus rajati, olid mehed ja naised, kes kogudusele 1863. aastal aluse panid, väga vastu usutunnistusele. 1861. aasta sügisel Battle Creekis Michiganis toimunud konverentsil, kus võeti vastu formaalse koguduseorganisatsiooni aluspõhimõtted, sõnas üks delegaatidest, John N. Loughborough: „Ärataganemise esimene samm on püstitada usutunnistus, mis ütleks meile, mida me peame uskuma.“2 Seda tsitaati osundatakse sageli kui tõendit sellest, et Loughborough oli organisatsiooni loomise vastane, ja sellest, nagu oleks ta peljanud sabatariaanide samme usutunnistuse ja ärataganemise suunas. Tõde on vastupidine. Tema eesmärk oli selgitada, et konverentsil esitatud sammud ei olnud sellised nagu neil kogudustel, mis jäid „Baabüloni“. Loughborough’ sõnad rõhutavad opositsiooni, mida uue liikumise juhid usutunnistuse osas esindasid.

Üle 160 aasta on seitsmenda päeva adventistid kinnitanud sedastust, mis sai 40 aasta eest lisatud koguduse põhitõdede ametlikku eessõnasse: „Seitsmenda päeva adventistid tunnistavad Piiblit oma usu ainsa alusena.“3

Sellegipoolest eelneb see lause pikale reale 28 põhitõest, mille on heaks kiitnud peakonverents – ainus üksus, mis saab seda teksti muuta. Seitsmenda päeva adventistid on avaldanud oma doktrinaalseid tõekspidamisi juba üle ühe sajandi. Kuidas saab selliste dokumentide olemasolu lepitada väitega, mida uhkelt koguduse ametliku dokumendi alguses väidetakse, et „seitsmenda päeva adventistid tunnistavad Piiblit oma usu ainsa alusena“?

Usutunnistused ja põhitõed

Adventistlike suhtumiste ajaloolise ja tänapäevase arusaama mõistmine on peidus selles, mida koguduse rajajad usutunnistuse all silmas pidasid. Selle koguduse esiisade meelest oli usutunnistus jääv ja muutumatu usuväljendus, mida ei saa muuta ega parandada. See oli enamat kui usu põhitõed. Usutunnistus oli ametlik, kõikehõlmav, jäik, muutumatu ja vähemalt kaudselt sundiv, kuna sellega pidid nõustuma kõik liikmed.

See oli meie koguduse rajajate hinnangul ebapiibellik ja ebaseaduspärane iga kristliku üksuse suhtes, mille eesmärk oli uurida Jumala Sõna ja seda ise mõista. Advent­pioneerid olid sügavalt mures, et usutunnistuse heakskiitmine võtab inimestelt innu uurida Piiblit; et lõplikuks autoriteediks saab usutunnistus ja mitte Pühakiri. Adventistid uskusid, et usuinimesed ei tohiks kunagi jätta hooletusse tõe innukat otsimist.

Nagu me näeme, pidasid esimesed seitsmenda päeva adventistid oluliseks õpetatu kokkuvõtvat sõnastamist seisukohtadena, mis kirjeldavad, kes nad on, mis neid teistest eristab ja missuguste Piibli tõdedega, mille nad olid avastanud, nad nõus on – vastavalt sellele ajale, mil järgmine dokument avaldati. Sellised uskumuste nimekirjad ei olnud kõikehõlmavalt siduvad. Koguduse sees aitasid need ennetada valeõpetusteks peetud õpetuste vohamist ning neid ümber lükata. Väljaspool kogudust aitasid need end valesüüdistustest vabastada. Need olid vahend, mille eesmärk oli teenida adventismi, mitte eesmärk, mida adventism oleks kummardanud.

Kokkuvõtlikult hülgasid esimesed seitsmenda päeva adventistid usutunnistuse kui ettekirjutuse, kuid nägid kohta kirjeldavatele ususeisukohtadele.

Varaadventistide doktrinaalsed seisukohad

Sabatariaanidest adventistide esimene doktrinaalne seisukoht pärineb ajast enne seitsmenda päeva adventistide koguduse rajamist. 1854. aasta suvel avaldati ajakirja The Advent Review and Sabbath Herald (ajakiri, mis liitis kokku väga algstaadiumis oleva liikumise eraldiseisvad pooldajad ja mida tänapäeval tuntakse nime all Adventist Review) iga numbri esimesel lehel tekst pealkirjaga „Peamised doktriinid, mida Review õpetab“.4 Neid ilmus ainult viis (ilma järjekorranumbriteta) ja esimene oli usutunnistuse-vastane: „Usu ja kohuse ainuke reegel on Piibel ja ainult Piibel.“ Teised keskendusid „Jumala Seaduse“ muutumatule olemusele ja sellele, kuidas mõisteti Jeesuse teist tulemist ja surnute olukorda.

See eksperiment kestis suhteliselt lühikest aega, kuid 18 aastat hiljem tuli see, mida võib vaadelda kui esimest seitsmenda päeva adventistide uskumuste kirjeldust: „Põhitõed, mida õpetavad ja praktiseerivad seitsmenda päeva adventistid“.5 Selle kirjutas anonüümselt Uriah Smith (Review’ toimetaja) ning see avaldati 1872. aastal eraldiseisva traktaadina koguduse kirjastuses Battle Creekis. Sinna kuulus 25 nummerdatud uskumust ning see oli üsna laiaulatuslik. Smith kirjutas 1874. aastal, et „esitledes avalikkusele meie usu sünopsist, soovime, et oleks selgelt teada, et meil ei ole usuartikleid, usutunnistust või distsipliini peale Piibli“. Ta jätkas, et see ei ole midagi muud kui „lühike seisukoht sellest, mis on ja on olnud meie inimeste seas üksmeelselt vastu võetud“.6 Smith lootis sellega anda laiemale avalikkusele parema arusaamise sellest, mis on seitsmenda päeva adventistide usk. Selle deklaratsiooni eesmärk oli samuti aidata määratleda ja piiritleda nende inimeste mõju, kes nimetasid end küll seitsmenda päeva adventistideks, kuid kes soovisid õõnestada tõekspidamisi, mida selles koguduses õpetati. Varsti pärast Smithi traktaadi ilmumist tegi James White (koguduse kaasrajaja) ettepaneku, et vastrajatud Battle Creeki kolledž (praegune Andrewsi ülikool) võiks pakkuda „põhjaliku sissejuhatuse seitsmenda päeva adventistide põhitõdedest“.7

Esimene põhitõdede dokument 

Järgmine teetähis saabus 1931. aastal, kui võeti vastu seitsmenda päeva adventistide 22 põhitõde. Selle täiesti uue dokumendi väljaandmise motiiv oli taas anda avalik raamistik arusaamisele, mida adventistid usuvad.

Üks märkimisväärsemaid muutusi võrreldes varasemate versioonidega oli ametlik heakskiit kolmainsuse ja patuta ning igavese Jeesuse jumalikkuse doktriinile (uskumus 2 ja 3). Teised erinevused kasvasid välja sellest, kuidas dokument üles ehitati – näiteks lisati arusaamisele Kristuse teenimisest taevases pühamus tugevam rõhuasetus Tema maapealsele teenistusele. 1931. aasta dokumendi tellis peakonverentsi president Charles Watson ning selle mustandi sõnastas väike komitee. Lõpuks ei kiitnud kogudusejuhtide esinduskogu seda dokumenti heaks, vähemalt mitte otseselt. Sellegipoolest lisati see dokument koguduse käsiraamatusse, mis avaldati esimest korda aastal 1932 – peakonverentsi nõukogu heakskiidul. Hiljem ilmus see dokument nii koguduse käsiraamatus kui ka koguduse aastaraamatus.8 Koguduse käsiraamatus ilmunud tekst kiideti heaks 1946. aasta ja järgmistel peakonverentsi töökoosolekutel, mis tähendab, et tekst sai ametliku heakskiidu (näiteks 1950. aasta töökoosolekul parandati uskumuse nr 19 sõnastust).9

1931. aasta dokument koostati ilmselt selleks, et sõnastada adventismi põhiuskumused mitteadventistidele ja seega rõhutati erinevusi seitsmenda päeva adventistide ja mitteadventistide vahel. See ei avanud üksikasju muudes küsimustes, ainult neis, mille osas kogudusejuhid tunnetasid koguduseliikmete seas esinenud erimeelsusi ja mille osas neid taheti õrnalt harmoonia suunas juhatada. See kehtis näiteks jumaluse põhimõtte kohta. 

1970ndate aastate revisjon

Üle 40 aasta hiljem hakati 1931. aasta dokumenti üle vaatama – see oli ametlik vastus probleemidele, mille üle seitsmenda päeva adventistide koguduses järjest enam debateeriti. Siiani ei olnud põhiuskumust maailma loomise ega Sõna inspireerimise kohta. 1920ndatel ja 1930ndatel ei olnud need sellised teemad, mille üle oleks adventismi sees erimeelsusi esinenud. Nende vastuolude valgel, mis 1970ndatel esile tulid, soovisid mõned adventistid, eriti peakonverentsi juhid, et põhiuskumuste dokument vaadataks üle, et selle sõnastus saaks selgemaks ja et likvideeritaks silmatorkavad puudujäägid.

Selline oli peakonverentsi presidendi Robert Piersoni vaade. Teised juhid, nagu peakonverentsi abi­sekretär Bernad Seton, olid teravalt teadlikud sellest, et 1931. aasta põhiuskumustes olid sõnaselged puudused, ning nad toetasid vaadet, et kirjutataks uus dokument.

Põhiuskumuste ülevaatamise pikaajaline protsess algas pärast 1975. aasta peakonverentsi töökoosolekut. Seda juhtis peakonverentsi asepresident W. Duncan Eva, kes oli kogenud ja diplomaatiline kogudusejuht, teeninud kolmel kontinendil. Eva tagas selle, et kirjutamise protsessi oleksid täielikult kaasatud koguduse piibliteadlased ja teoloogid. Mustandi kirjutamine võttis aega üle kolme aasta, selleks kirjutati palju proovitekste ja uusi proovitekste ning koguti tagasisidet kogudusejuhtidelt ja teadlastelt kogu maailmas. Eva oli paljude komiteede juht, kes seda ülevaatamise tööd tegid; lõpuks esitati täiesti uus põhiuskumuste dokument. 1979. aastal anti esialgne 
versioon üle peakonverentsi töötajatele, divisjonide presidentidele ja Põhja-Ameerika unioonide juhtidele.10

Uues dokumendis oli olemuslikke muutusi, näiteks oli kolmainsuse doktriin varasemast kaks korda pikem, täiesti uuena oli lisatud põhitõde loomisest, pattulangemisest, kogudusest, ühtsusest ja pühaõhtusöömaajast, aga ka kristlikust abielust ja kodust. Pärast kohtumisi kogudusejuhtide ja professoritega oli dokumendis 27 põhitõde ning see esitati 1980. aasta peakonverentsi töökoosolekule. Pärast pikki arutelusid ja debatte võeti see ametlikult töökoosoleku viimasel päeval vastu.

21. sajandi arengud

2005. aasta peakonverentsi töökoosolekul lisati uskumustesse uus, 28. põhitõde Kristuses kasvamise kohta. Eesmärk oli sõnastada vaimulikud raskused, millega kristlased silmitsi seisavad, eriti neis maailma paigus, kus oli terav teema deemonlike jõududega. Uus uskumus võttis luubi alla Jeesuse võitluse maapealse töö ajal, usklike julgustamise jääda usus kindlaks ja kasvada Kristuses.

2015. aasta peakonverentsi töökoosolekul vaadati üle põhiuskumused tervikuna – seekord keelelises perspektiivis. Uskumustesse endisse ei lisatud muutusi ega lisandusi, kuid eesmärk oli muuta uskumuste sõnastus selgemaks ja kaasaegsemaks. See ei ole võimalik klassikaliste usutunnistuste, nagu näiteks Nikaia usutunnistuse ja teiste puhul.

Järeldus

Kuigi seitsmenda päeva adventistid on alates 1860. aastast mõistnud, et usutunnistus peab olema muutumatu, pidasid nad vastuvõetavaks põhitõdede sõnastamist – osalt seepärast, et need on avatud ülevaatamiseks. Nad soovisid vabadust kujundada koguduslik seisukoht, et peegeldada täpsemini piibelliku ilmutuse progressiivsust. Kui koguduses veenduti, et üks selle uskumustest oli vigane (nagu poolaarialik arusaamine jumalusest), pöörasid adventistid sellele kollektiivselt tähelepanu ja parandasid põhiuskumust Jumala kohta.

Siiski on oluline tähele panna, et seitsmenda päeva adventistide eristavaid doktriine (kogudusekaasrajaja Ellen G. White nimetas neid adventsammasteks või adventismi maamärkideks) ei ole kunagi olemuslikult muudetud. Me ei ole alati rõhutanud samu doktriine samas ulatuses. Näiteks ei olnud vajadust 1932. aasta dokumendis kaasata uskumust loomise kohta, kuna selle doktriini osas ei olnud ebakindlust. 1970. aastateks oli olukord muutunud ja 2015. aastaks oli see uuesti muutunud. Kogudusena me kohanesime sellega ning selgitasime seda muutumatut doktriini ning sõnastasime selle nüansseeritumalt.

Adventistid on huvitatud Jumala Sõna täielikumast arusaamisest. See otsiv vaim peegeldub tõekspidamises, mis on kristlike uurijate seas laialt omaks võetud: „Usutunnistusest saab autoriteet siis, kui need hõlmavad kristliku kogukonna ühtset tarkust ja konsensust.“11 Usutunnistus, nii nagu seda klassikaliselt mõistetakse, jätab vähe ruumi ühtsele tarkusele ning nõuab pigem pelka konsensust. Teisalt annab usutunnustuse-laadne süsteem, nagu see, mille adventistid on aastakümnetega omaks võtnud, usklike kogukonnale võimaluse vastata Püha Vaimu juhtimisele.

Pikaajaline adventistlik väide, et meil ei ole formaalset usutunnistust, tähendab, et meil ei ole jäiku seisukohti, mis määratlevad seitsmenda päeva adventismi uskumused ja mida ei saaks muuta, isegi mitte pisut. Meil on põhiuskumused, mis kirjeldavad seda, milles seitsmenda päeva adventistid on kokku leppinud ja mida nad usuvad ja mis, kuigi uskumuste sisu on kogu adventismi ajaloo kestel olnud sama, on võtnud erinevaid vorme, kasvanud arvuliselt ja mida on väljendatud erineval moel. 

Meil ei ole jäika raudrüüd, mis piiraks piibliõpet ja takistaks tõe sügavamal arusaamisel. Samamoodi ei ole meil kirjut ja halvasti istuvat teoloogiliste räbalate kollektsiooni. Meil on rätseplõikes, ent siiski paindlik rüü, mis on hästi õmmeldud, aastakümnete kestel hoolikalt ja armastusega parandatud – see kaitseb meid teoloogilise ebajärjekindluse jäiste tuulte eest. 

Mõni võib seitsmenda päeva adventistide põhiuskumisi kirjeldada usutunnistuse-laadseina, kuid need ei moodusta usutunnistust selles tähenduses, nagu me seda terminit ajalooliselt mõistame. Selles tähenduses on adventistide ainus usutunnistus Piibel.

Ajaloolane David Trim on seitsmenda päeva adventistide koguduse peakonverentsi statistika- ja arhiiviosakonna direktor


  1. Denis Fortin, „Nineteenth-Century Evangelicalism and Early Adventist Statements of Beliefs,“ Andrews University Seminary Studies 36 (Spring 1998): 51–67; S. Joseph Kidder, „Creeds and Statements of Belief in Early Adventist Thought,“ Andrews University Seminary Studies 47 (Spring 2009): 101-116; Rolf Pöhler, „Fundamental Beliefs; Curse or Blessing? On the Pros and Cons of Adventist Confessional Statements,“ in Ecclesia reformata, semper reformanda: Proceedings of the European Theology Teachers’ Convention, 2015, ed. Jean-Claude Verrecchia (Bracknell, UK: Newbold Academic Press, 2016), lk 123–148; Michael W. Campbell, „Seventh-day Adventism, Doctrinal Statements, and Unity,“ Journal of the Adventist Theological Society 27 (2016): 98-116; Stefan Höschele, „The 1872 Declaration of Fundamental Principles: On the Contextual-Theological Significance of Adventism’s First Statement of Beliefs,“ Spes Christiana 31, no. 2 (2020): 25–46.
  2. „Doings of the Battle Creek Conference, Oct. 5 and 6, 1861,“ Review and Herald 18 (Oct. 8, 1861): 148.
  3. „Fundamental Beliefs of Seventh-day Adventists,“ Seventh-day Adventist Yearbook (2020), pp. 8-11. (Italics supplied.) The full text is also printed in General Conference Working Policy and is at https://www.adventistarchives.org/sdafundamentalbeliefs and https://www.adventist.org/beliefs.
  4. This began with the first issue  of volume 6 of the Review and Herald, published August 15, 1854.
  5. Höschele, „The 1872 Declaration.“
  6. „Fundamental Principles,“ Signs of the Times 1 (June 4, 1874): 3.
  7. James White, „Denominational School,“ Review and Herald 40 (Aug. 6, 1872): 60.
  8. Church Manual (General Conference of Seventh-day Adventists, 1932), lk 180-186; Seventh-day Adventist Yearbook (1931), pp. 377-380.
  9. Forty-Sixth General Conference Session, 15th business meeting, July 20, 1950, proceedings in Review and Herald 127, General Conference Report, no. 10 (July 23, 1950): 230
  10. For an overview of the whole process, see D.J.B. Trim and Benjamin J. Baker, Fundamental Belief 6: Creation, General Conference Archives Research Aids, 1 (Silver Spring, Md.: Office of Archives, Statistics, and Research, General Conference of Seventh-day Adventists, 2014).
  11. John H. Leith, „The Creeds and Their Role in the Church,“ in John H. Leith, ed., Creeds of the Churches, 3rd ed. (Louisville, Ky.: John Knox Press, 1982), lk 11.
Jaga Facebookis
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat