John N. Andrews – koguduse esimene misjonär 5. osa

Sam: Täna räägime John Nevins Andrewsist. 

David: Meil on hea meel, et meie külaliseks on dr Gilbert M. Valentine, kes jäi hiljuti La Sierra Ülikoolist pensionile, kuid õpetab endiselt. Dr Valentine on tunnustatud adventismi ajaloolane, kes on kirjutanud esimese põlvkonna kogudusejuhtide – sealhulgas John Nevins Andrewsi – elulooraamatuid, ning teise põlvkonna juhi William W. Prescotti eluloo. Ta on avaldanud ka mitmeid teisi raamatuid. Tema avaldatud töö käsitleb aega 19. sajandi keskpaigast kuni 1970. aastateni.

Gil: Aitäh, David. Mul on hea meel siin olla. 

Sam: Täna räägime John Nevins Andrewsist. Kes ta oli? Mida peaksime enne selle osa alustamist tema kohta teadma?

Gil: Ta oli suur kogudusejuht, ta elas Uus-Inglismaal ja tema suguvõsa ulatub seitse põlvkonda tagasi umbes 1630. aastani, aega umbes kümme aastat pärast Mayfloweri saabumist Ameerikasse. Tema esivanemad osalesid USA iseseisvus­sõjas ja mõnes indiaanisõjas. Ta sündis 1829. aastal Maine’i osariigi ühes väikelinnas, ta oli Ellen White’ist umbes kaks aastat noorem.
1842. aastal, kui ta oli umbes 12-aastane, puutus ta kokku teise advendi õpetusega, mida kuulutas Joshua Himes. 

David: Joshua Himes oli Milleri liikumise kommunikatsioonijuht ja kirjastaja. 

Gil: Ta oli ka hea jutlustaja. Ta veenis Johni vanemaid uskuma Jeesuse teise tuleku tõde. John oli siis umbes 12-aastane. Tema vanemad olid veendunud metodistid. Nad olid ühel koguduse laagrikoosolekul, kui sinna tuli ka teisi milleriitlikke jutlustajaid, see oli 1843. aastal. John oli 13-aastane, kui ta tuli koolist ära ja temast sai aktiivne tunnistaja. Ta oli teise advendi pühendunud kuulutaja, kes tahtis tunnistada oma naabritele ja seda tehes sai ta veidi ebapopulaarseks. 
Kui ta oli 14-aastane, koges ta 22. oktoobri pettumust. Ta veetis selle öö vastu 22. oktoobrit oma naabri juures, kes oli temaga umbes ühevanune. Ja see oli neile väga kibe kogemus. Andrewsi perekond ei tulnud selle pettumusega järgnevatel kuudel väga hästi toime. Nad tegelesid äärmuslike religioossete praktikatega, et oma suure emotsionaalse traumaga toime tulla. 

Ometi ei kaotanud John oma usku. Ellen ja James White külastasid tema küla 1847. aastal ja julgustasid teda usust kinni hoidma. Nad käisid seal uuesti 1849. aastal – John Andrews oli siis 20-aastane ja seekordne kokkusaamine oli tema jaoks oluline pöördepunkt. Aastaks 1850 oli ta omaks võtnud Jamesi ja Elleni poolt kalliks peetud õpetused ja ta pühendas end sellele tööle. Ta sai uue ajakirja meeskonna liikmeks.

David: Nii et kui ta siiani oli olnud adventist, siis nüüd sai temast seitsmenda päeva hingamispäeva pidav adventist?

Gil: Ta pidas hingamispäeva juba alates 1845. aastast, aasta pärast suurt pettumust. Aga nüüd võttis ta omaks selle tõdede kimbu, mille Ellen ja James tõid. 

David: Hinge surematus ja pühamu ja nii edasi. Nii et ta võtab selle paketi vastu 1850ndal?

Gil: Jah. Nad seletasid suurt pettumust nüüd uuel moel. Nüüd sai temast koos Jamesiga Review’ meeskonna liige. Ta jäi kogu oma eluks Jamesi ja Elleni eluga seotuks. Tal oli ka väga suur osa koguduse organiseerimisel 1863. aastal. 
David: 1850. aastatel oli John Andrews üks silmapaistvamaid seitsmenda päeva adventistide jutlustajaid. Kümne aasta pärast oli ta tuntust kogunud mõtleja ja teadlasena. Kas te oskate lähemalt selgitada, kuidas John Nevins Andrewsist, kes oli kunagi koolist ära tulnud, sai selline tunnustatud teadlane?

Gil: Absoluutselt. Johni isa oli põllutööline, kuid tema onud olid jõukad talunikud. Üks onu oli jätnud põllumajanduse, õppinud õigusteadust ja sai isegi kongressi liikmeks. Sellel onul ja tema naisel olid Johni jaoks suured plaanid, arvestades tema loomupäraseid intellektuaalseid võimeid. Nende plaan oli, et temast saab jurist ja ta käib onu jälgedes. Ta oli tippõpilane, kes paistis silma eelkõige ladina keeles ja teistes keeltes. Kui John aga 1843. aastal koolist loobus, purunesid need unistused mõnevõrra. Sellest hoolimata oli Johnil kustumatu janu teadmiste järele. Ta koolitas end ise, muutudes autodidaktiks. Ta luges palju ja õppis ise. James White kirjeldas kunagi isegi, kuigi humoorikalt, tema väga suurt pead, mis viitab suurele intellektuaalsele võimekusele. 

David: See on 19. sajandi teooria intelligentsuse kohta: kui sul on suur pea, siis on sul ka kõrged intellektuaalsed võimed.

Gil: John Andrewsi puhul vastas see ka tõele. Ta oli kõrge intellektiga mees. Kui John liitus Jamesiga Review’s, hakkas ta kirjutama väga hästi põhjendatud artikleid. Tema esimene artikkel ilmus 1849. aastal ja see kaitses käsu kestvust – see oli lühike ja tihe tekst – ning edaspidi süvenes ta hingamispäeva ajalukku, uurides selle päritolu ja muutusi aja jooksul.

Ta sai aru, et jutlustes ja Review’s paluti tal sageli selgitada, kuidas hingamispäev oli muutunud laupäevast pühapäevaks. Aja jooksul tekkis tal märkimisväärne tekstikogu nii oma isikliku raamatukogu kui ka hingamispäeva kaitsvate kirjutiste kaudu. 1850. ja 1860. aastateks koondas ta selle teabe lühikeseks kogumikuks hingamispäeva ajaloo kohta. See sai väga populaarseks adventistide seas, kes sellele suuresti tuginesid. James White julgustas teda seda laiendama, dokumenteerima edasi ja toetas tema uurimispüüdlusi. 

David: See on erakordne. Ka tänapäeval on adventistid õpetamises paremad kui teadustöö tegemisel. Me kaldume institutsionaalselt toetama õpetamist, mitte uurimistöö tegemist. Aga siin on alustav liikumine, kuhu kuulub vaid mõnisada liiget ja mis rahastab J. N. Andrewsi uurimust. Mil moel tema uurimistöö hingamispäeva pidamist mõjutas?

Gil: John Andrewsi töö hingamispäeva ajaloo kohta, mis lõpuks koondus 1873. aastal ilmunud magnum opus’esse, oli fundamentaalne. See oli aastakümneid standard­allikaks, kuidas mõista hingamispäeva ajalugu ja selle üleminekut hingamispäevalt pühapäevale. Kuigi see võib praegu tunduda vananenud, tunnustati seda tollal autoriteetsena tänu selle allikatest pärit joonealustele märkustele ja tõlgendustele. Nii seitsmenda päeva baptistid kui ka adventistid hindasid seda kõrgelt.

Sam: Kas see töö mõjutas ka seda, kuidas me hingamispäeva peame? Päikeseloojangust päikeseloojanguni, selle asemel, et pidada seda keskööst keskööni. Kas ta osales neis vestlustes?

Gil: Jaa. Need olid isegi varasemad arutelud. Arvamused olid erinevad, mõned toetasid keskööd ja teised algust kell 18.00. Arvestades neid erimeelsusi, mis võisid põhjustada lahkarvamusi, palus James White, kes oli pühendunud teadusele, Andrewsil viia läbi piibliuuring selle kohta, millal algab hingamispäev ja mida „õhtust õhtuni“ tegelikult tähendab. Pärast tema uurimust jõudis kogukond üksmeelele, et hingamispäeva tähistamine algab päikeseloojangul, mis on kooskõlas 1. Moosese raamatu kirjeldusega.

Sam: Tänapäeval on meil sellised institutsioonid nagu Piibliuuringute Instituut, kuid tollal oli Andrews sisuliselt selline instituut. Adventistid on alati uskunud, et igaüks peaks tõde ise mõistma, et juhi põhjalik uurimus ei dikteeriks kõigile järeldusi, vaid annaks raamistiku kollektiivseks mõistmiseks. See konsensus ei sõltunud ainult ühest üksikisikust, vaid oli kollektiivse võitluse ja uurimise tulemus.

David: Nad nägid kollektiivselt vaeva, et piibelliku tõeni jõuda. Andrewsi roll oli selles protsessis keskne.

Gil: Varased adventistide juhid, sealhulgas Andrews, pidasid regulaarselt rangeid arutelusid, pühendudes piibellike tõdede väljaselgitamisele. Isegi Ellen White pidi nende arutelude tulemusena ümber mõtlema, kuidas ta mingit nägemust oli tõlgendanud. Nii et see oli kogukondlik lähenemine. Andrews pidas ettekandeid, nad arutasid ja mõnikord isegi mõtlesid tõlgendused uute arusaamade põhjal ümber. 

Sam: See peegeldab alandlikkust nende uurimispüüdlustes. Nad näitasid mitte ainult pühendumust tõele, vaid ka valmisolekut oma arusaamu kohandada, kui neile esitatakse uusi teadmisi. 

David: Jah, kui sa tuled välja teadustööga, siis võib olla inimesi, kellele see ei meeldi ja kes ütlevad, et see on vale. Aga siin on kollektiivne lähenemine, kus öeldakse, et me arvasime, et asi on nii, aga nüüd me saame aru, et tegelikult on see hoopis naa. Soov uue teadmisega edasi minna näitab minu arvates nii alandlikkust kui ka pühendumist tõele.

Sam: Räägi meile sellest pühendumisest, Gil. See pühendumine tõele oli sügav. Kuigi nad juhindusid sola scriptura põhimõttest, oli neil ka Ellen White, naine, kes sai nägemusi. Nad hindasid kõrgelt tema karismaatilisust, sest nad tundsid, et Jumal rääkis ja andis juhatust tema kaudu. Kuidas nad need kaks põhimõtet tasakaalu viisid?

Gil: Liikumine väärtustas Ellen White’is ilmnenud karismat väga kõrgelt. Jumal rääkis tema kaudu ja andis juhiseid. Kuid ta ei öelnud neile, mida Pühakiri tähendab, see ei olnud tema roll. Selle asemel hõlbustas ta konstruktiivseid arutelusid ja rõhutas vastastikust austust ja alistumist kogukonnas. Tal oli kõnelemise and ja karisma. Alistumise and oli sama oluline noil aegadel. John Andrews pidi seda õppima ja kasutama. James White pidi seda õppima. 

David: James White’ile ei meeldinud seda õppida…

Gil: Aga see tahtlikkus koos õppida ja alistuda aitas kaasa sellele, et kogukond jäi kokku. Selles seisnes Ellen White’i peamine ülesanne. Ta propageeris kogukonna ühtekuuluvust ja ühtsust nende püüdlustes mõista. Mitte öelda, mis on Pühakirja tõde, vaid õppida koos.

David: Ellen White märkis hiljem, et nad pöördusid alati kõigepealt Piibli poole, uurides seda põhjalikult, ja alles siis, kui nad ei suutnud üksmeelele jõuda, sai ta nägemuse, et seda selgitada. Näiteks pärast seda, kui Andrews kinnitas hingamispäeva uurimust „päikeseloojangust päikeseloojanguni“, uskus Ellen White esialgu teistsugust tõlgendust. Hiljem sai ta siiski nägemuse, mis kinnitas Andrewsi järeldusi. See näitab, et isegi tal olid hetked, mil ta pidi õppima ja alluma kõrgemale arusaamale. Aga ma arvan, et sa oled õigesti öelnud. Ellen White abistab neid selles intensiivses kollektiivses Pühakirja uurimises, mis iseenesest on märkimisväärne roll. 

Gil: Nagu sa mainisid, oli ka temal endal vaja õppida alistumise annet. Ka tema pidi kohanema uute arusaamadega Pühakirjast. Näiteks 1888. aastal esitas ta ühe tõlgenduse galaatlaste kirjas oleva seaduse kohta, kuid edasise õppimise, jutlustamise ja kokkutuleku järel tunnistas ta vajadust laiema arusaama järele. Ta mõistis, et tema senine seisukoht ei olnud enam adekvaatne. Ta arenes oma arusaamises, tunnistades, et kõnealune seadus kirjas galaatlastele ei hõlma mitte ainult tseremoniaalseid seadusi, vaid ka moraaliseadust ja võib-olla isegi rohkemat. Nii et ta ise kasvas samuti arusaamises ja alistus Jumala juhtimisele.

David: Vaadakem veel veidi ajalugu. Andrews oli 1863. aastal Battle Creekis toimunud asutava peakonverentsi istungil saadik. See näitab, et ta ei olnud lihtsalt teoloog või teadlane. Milliseid rolle ta lisaks teoloogiale koguduses mängis? Ja siinkohal räägime konkreetselt seitsmenda päeva adventistide kogudusest, sest 1863. aastaks oli see ametlikult asutatud.

Gil: Juba enne teadlaseks saamist oli Andrews eelkõige pastor ja evangelist. Ta teenis kohaliku koguduse pastorina New Yorgis Rochesteris ja hiljem Battle Creekis. Siiski oli ta ka rändjutlustaja. Ta suutis neid rolle tasakaalustada, ta oli samal ajal ka toimetaja ja liidu president.

1860. aastate alguses oli ta New Yorgi koguduste liidu president, ta oli samal ajal seal piirkonnas ka evangelist. Samal ajal tegi ta Rochesteri ülikooli raamatukogus uurimistööd, keskendudes hingamispäevale. Kuid 1860. aastatel tekkis koguduses märkimisväärne pinge selle pärast, kas ametlikult organiseeruda. Andrewsi juhitud liit oli eriti selle mõtte vastu, võrdsustades seda sammuga tagasi Baabüloni suunas. Andrews aga tajus organiseerumise vajalikkust, kuid oli selle struktuuri suhtes ebakindel. See põhjustas ajutise lõhe tema ja James White’i vahel, kes mõistis Andrewsi kahtlusi valesti. James sai aru, et Andrews on organisatsiooni kui sellise vastu. Andrews oli eriti ettevaatlik metodiste meenutava organisatsioonilise vormi vastuvõtmise suhtes, mida ta pidas hierarhiliseks ja piiravaks, kuna see võtab ära kohalike koguduste vabaduse. Ta soovis seda teed vältida.

Seejärel mängis Andrews võtmerolli koguduse korraldamises, tehes koostööd James White’iga, kes kutsus usklikud Battle Creekis kokku, et neid muresid lahendada. Tal ei olnud mingit ametlikku ettepanekut, missugune see organisatsioon olema peaks. Andrewsil oli oluline roll ülevaatajana, ta ütles, et kutsume kõik kokku ja arutame sel teemal. Tema juhtimisel koostati Review and Heraldi alusdokumendid. Samuti juhtis ta arutelusid koguduse ametliku nime üle. Ta toimis sillaehitajana, ühtlustades teoloogilisi tagajärgi praktiliste tõsiasjadega. Ta oli nagu Martin Lutheri Melanchthon – keegi, kes töötab läbi kõik teoloogilised punktid ja teeb koostööd juhtidega, kes näeb vaeva selle nimel, et kõik praktikas toimiks. 

David: Adventistide puhul on Martin Luther siis James White. Ja sellised juhtfiguurid on alati olulised. Huvitav on see, et Andrewsist saab 1860. aastate lõpus peakonverentsi president. 

Gil: Ta võttis selle rolli üle pärast James White’i, kes esialgu oleks pidanud seda ametikohta täitma, kuid keeldus sellest. Siiski oli see periood täis väljakutseid. James White’il oli 1866. aastal insult, misjärel saab presidendiks Andrews. James White’il oli oma haigusest hoolimata siiski suur mõju juhtimisele, nii et see oli keeruline positsioon, mille John Andrews vastu pidi võtma. Pärast kahte aastat astus ta tagasi ja Jamesist sai taas president. 

Hiljem vajas Uriah Smith, Review and Heraldi toimetaja, pausi, kuna seal olid mõned konfliktid. Andrews täitis Smithi äraolekul sujuvalt toimetaja rolli, säilitades samal ajal oma kohustused peakonverentsi sekretärina. Seda ajastut iseloomustasid keerulised probleemid, mida raskendasid terviseprobleemid, kuid pühendumine ühistele eesmärkidele jäi tugevaks. John Andrews aitas kogudust sel perioodil väga palju.

Sam: Mulle näib, et John Andrews oli oma mõtlemises nii detailidele orienteeritud kui ka abstraktne, kuid samas praktiline. Sellised inimesed on tõepoolest haruldased. Sageli on inimesed kas praktilistesse asjadesse süvenenud või üldistest strateegiatest haaratud. Andrews aga kombineeris mõlemat, juhtides hoolikalt üksikasju ja loovides samal ajal koguduse strateegilist suunda.
Gil: Jaa, detailid ja joonealused märkused olid tema jaoks väga olulised. Asjad pidid paberil õiged olema. James White oli visionäär, ettevõtja, riskivõtja. John Andrews aitas tal asju ellu viia. 

John elas mõnes mõttes James White’i varjus, sest James oli dominantne. Ta võis olla üsna autokraatlik ja mikromanageerija. John pidi sellega kohanema ja kaotas mõnikord enesekindluse. Kui ta tegi mingi otsuse ja James kritiseeris teda, kõhkles ta ja soovitas, et James peaks kõik otsused ise tegema. Sellised pinged aitasid kaasa elujõulisele, dünaamilisele ja tulevikku suunatud visioonile. Ja kogudus kasvas. 

David: Gil, räägi meile Johnist ja tema perekonnast.

Gil: Johnil oli huvitav perekondlik taust. Tema isa Edward oli põllutööline, kes pärines hästi seotud talupoegade võrgustikust. Tema ema Sarah oli pärit seppade ja hotelliomanike perekonnast. Johnil oli noorem vend William, kes oli puudega. John abiellus Angeline Stevensiga, kes oli pärit nende kodulinnast Paris Hillist. Mõlemad pered käisid sabatariaadi adventistide kirikus. Stevensi perekond sai adventistide seas silmapaistvaks, sest Angeline õde Harriet abiellus ajakirja Review’ toimetaja Uriah Smithiga. 

David: Seega on meil kaks õde, kellest üks on abielus John Andrewsiga ja teine Uriah Smithiga. 

Gil: Lisaks sellele abiellus John Andrewsi noorem vend William George Butleri õega. George’ist sai hiljem peakonverentsi president. 

David: Varased adventistid olid omavahel tihedalt seotud nii abielu kui ka intellektuaalse ja teoloogilise suguluse kaudu. 

[Pilt=240748]

Gil: See tihe võrgustik meenutas seda, kuidas kasvas varakristlik kogudus. Võib ette kujutada, kuidas James ja Ellen tundsid end mõnikord, kui ühel poolel olid nemad ja teisel see suur, omavahel tihedalt seotud – justkui laiendatud perekond.
Rääkides Johni ja Angeline abielust: neil oli kaks last, Mary ja Charles. Traagiliselt kaotasid nad veel kaks last, ühe sünnitusel ja teise 18 kuu vanusena. John kaotas oma naise Angeline 48-aastaselt 1872. aastal. Naine suri insuldi tagajärjel. John leinas tema kaotust sügavalt. Ta oli sageli, kuid või isegi aastaid korraga evangeeliumitöö tõttu eemal olnud ja tundis, et oli ta mõnes mõttes hooletusse jätnud, kuid nad olid väga lähedased. Stevensi perekonna ning James ja Ellen White’i perekonna vahel olid ka pinged, mis eelnesid Johni ja Angeline abielule. Kui John Angelinega abiellus, kulus veidi aega, enne kui Ellen White sellega leppida suutis. Nii, et sellised peresuhted olid taustal. Pärast Angeline surma võitles John lahendamata leinaga, mis mõjutas teda ka hiljem.

Sam: Sa mainisid, et Johnil oli ka vend.

Gil: Johni vend William sai lapsepõlves nende Iowa farmis õnnetuses vigastada. Hoolimata oma puudest sai Williamist ärimees, talle kuulus isegi söekaevandus, mille John aitas tal osta. See kaevandus asus Iowas. Williami suguvõsa pool oli lähemalt seotud George Butleriga.

[Pilt=240749]

David: George Butler oli Iowa liidu president, enne kui temast sai peakonverentsi president. Kõik need lood tuletavad meile meelde, et 19. sajandil, kui rahvatervise areng oli piiratud, mõjutasid tragöödiad inimeste elu rohkem. Nii John ja Angeline kui ka James ja Ellen White seisid silmitsi väikeste laste kaotusega. Uriah Smithil tuli amputeerida jalg millegi sellise tõttu, mida tänapäeval ravitakse antibiootikumidega. 

Me oleme jõudnud nüüd juba 1874. aastani, mil seitsmenda päeva adventistide kogudus saatis John Andrewsi välja oma esimese ametliku misjonärina. Oleme andnud ülevaate sellest, kes oli J. N. Andrews, ja järgmisel korral räägime Andrewsi misjonitööst Šveitsis ja ajast, mil seitsmenda päeva adventistide kogudusest sai ülemaailmne misjonile suunatud kogudus.•