Unustatud misjonär Hannah More II, 4. osa

David: Seekord jätkame Hannah More’i kaasahaarava loo jutustamist. Meil on hea meel tervitada dr Billi, kes rääkis Hannah More’i teekonna esimesest peatükist. Ta kirjeldas üksikasjalikult Hannah’ minekut misjonitööle ja tema pöördumist seitsmenda päeva adventismi.  

Hannah More paistab silma kui intrigeeriv tegelane 19. sajandi keskpaiga Ameerika evangeelses protestantismis. Nagu Bill rõhutas, ristub tema elu paljude narratiividega selles religioosses liikumises. Hannah propageeris Ameerika Ühendriikides mitmeid sotsiaalseid ja usulisi reforme, enne kui ta läks misjo­närina Lääne-Aafrikasse. Lääne-Aafrikas misjonitööd tehes võttis ta omaks seitsmenda päeva adventismi. Terviseraskuste tõttu ja pärast seda, kui ta oli edukalt pööranud mitmeid inimesi seitsmenda päeva adventismi, otsustas ta siiski USAsse naasta. 

Mis juhtus siis selle erakordse naise tagasipöördumisel Ameerika pinnale? Kuidas areneb Hannah More’i lugu pärast tema saabumist Bostonisse 1866. aasta juunis? 

Bill: Pärast Bostonisse naasmist sõitis Hannah kohe umbes tund aega lääne poole Massachusettsis asuvasse South Lancasteri. Huvitaval kombel on see minu kodulinn. Ta läks sinna, et ühineda Haskellidega, samade evangelistidega, kes viis aastat varem ühes tagasihoidlikus koolimajas talle seitsmenda päeva adventismi tutvustasid. Haskellid kutsusid ta enda juurde elama. 

Oma uurimistöö käigus leidsin, et Hannah More on esimene inimene, kes on ristitud Lõuna-Lancasteri külakoguduses, mis on sealne vanim adventkogudus. Avastasin selle sealse kiriku keldris vanades dokumentides.  

David: South Lancaster on endiselt üks seitsmenda päeva adventismi silmapaistvaid institutsioone ja kogudusi, mistõttu on tema esmakordne liikmelisus üsna märkimisväärne. 

Sam: Kui ta naasis, kas ta laskis end kohe ristida? 

Bill: Jah, tõepoolest. Ta saabus Aafrikast Bostonisse ja läks kohe South Lancasteri Haskellide juurde elama. Kuu aja jooksul tuli ta ristimisele.  

David: Varem ei olnud teda ristitud sellepärast, et ta oli just tõde kuulnud ja läks siis tagasi Aafrikasse. Ta oli seal paar aastat ja tal ei olnud võimalust end ristida lasta. Selleks ajaks, kui tema veendumus oli Aafrikas kinnistunud, ei olnud kedagi, kes oleks ristimist läbi viinud. Niipea, kui tal oli pärast tagasipöördumist võimalus, sai ta seitsmenda päeva adventistiks. 

Bill: Täpselt. Ja huvitav on see, et enne ristimist oli ta juba paljudele tutvustanud adventistlikku usku. Ta oli ka lapsena ristitud, kuid ta leidis, et adventismi pöördumine nõuab uut ristimist. Ta annab oma kirjades mõista, et ta oli ristitud, kuid me ei tea, kas see oli vee alla vajutamisega või vee piserdamisega ristimine. Ta oli kogudusliku kuuluvuse poolest kongregatsionalist, nii et ilmselt ei olnud see ristimine vee alla vajutamisega.  

Ta kirjutab Haskellide juures elades inimestele kirju. Osa nendest kirjadest on Ellen White’i arhiivis. Kui dr Tim Poirier selle leidis, siis ta ütles hämmastusega, et see ei peaks küll siin olema. „Nende reeglite järgi, mille alusel me dokumente katalogiseerime, ei tohiks see siin olla.“ Me hakkasime seda asja uurima. Selle kirja oli Hannah kirjutanud oma nõole, kes on kongregatsionalistide koguduse diakon New Yorgis. Ta kirjutab 55 000 sõnaga iseenda eluloo. Sellest kirjast sai minu uurimistöö kaart. Kui olin selle 1992. aastal leidnud, hakkasin nägema, kuidas tema loo tükid oma koha leiavad.  

Selle aasta kestel, mis ta Haskellide juures elab, juurdub ta oma uues usus. Kirjutab sellest oma sugulastele, kellest mitte kõik temaga nõus ei ole. Paljud Hannah’ sugulased vaidlesid kirjade kaudu tema uute veendumuste üle, püüdes teda mõjutada. Kuid kui Hannah oli oma otsuse teinud, oli ta resoluutne.  
Tema järgmine eesmärk oli sõita Battle Creeki, mida ta pidas oma teekonna vajalikuks punktiks. Ta uskus, et Issand kutsub teda sinna. Haskellid toetavad teda küll igati, kuid tal võtab tükk aega, et saada kokku pea nädala kestva rongisõidu raha.  

David: Siiani on tema sõitude eest tasunud misjoninõukogud ja toetavad sõbrad. Sel naisel ei ole enda vahendeid.  

Sam: Ta tõi adventusu paljude inimesteni enne, kui ta ise ristitud sai. See on märkimisväärne. Ta ootab, et teda ennast ristitaks, aga enne kui see juhtuda saab, teeb ta võimalikult palju, et tuua selle usu juurde ka teisi. Tema pühendumust näitab see, et ta oli kindlalt otsustanud juhatada nii palju inimesi kui võimalik selle usu juurde. 

Bill: Mitmed tema sugulased vaidlevad temaga kirjavahetuses. Nad püüavad ta meelt muuta. Nüüd soovib ta minna Battle Creeki. Tema lugu oli juba sealse ajakirja kaudu teada. Battle Creekis asus sel ajal kõige olulisem seitsmenda päeva adventistide kogudus. Ta kujutas ette, et saab selle kogukonna liikmeks. 

David: Kuulajate jaoks, kes ei ole adventistide ajalooga kursis – Battle Creek oli umbes 50 aastat seitsmenda päeva adventismi kese. Adventism ei saanud alguse Michiganis, see sai alguse Uus-Inglismaal, kuid adventistid emigreeruvad Michigani ja neid saadab seal edu. Battle Creek, mis on Michigani osariigis üks üsna väike linn, muutub seitsmenda päeva adventismi hälliks. Kogudus organiseeritakse seal, 1866. aastaks on seal kõige rohkem seitsmenda päeva adventiste. Kõige selle pärast on see Hannah’ eesmärk. 

Sam: Kui palju adventiste seal sel ajal oli?  

David: Me räägime umbes 1500 adventistist. 

Bill: Koguduse liikmeskond kokku oli tol ajal umbes 5000. Ja kolmandik neist oli Battle Creeki orbiidil.  

Samal suvel avasid nad Tervishoiureformi Instituudi, millest hiljem sai John Harvey Kelloggi kuulus Battle Creeki sanatoorium. See oli esimene adventistlik asutus. Hannah jõudis Battle Creeki 1867. aasta suvel. Niisiis, ta jõuab sinna pärast nädalast rongireisi läbi Ühendriikide.  

David: Kuid enne kui me sellesse süveneme, mida Ellen White Hannah’ kohta teadis? Ellen White, adventistlik prohvet, luges koos oma abikaasa Jamesiga Hannah’ kirju Lääne-Aafrikast, mis avaldati 1860. aastate keskel. Kas meil on aimu, mida Ellen White Hannah More’i kohta mõtles? 

Bill: Me saame alles hiljem teada Ellen White’i vaatenurga Hannah’ loole ja miks ta Hannah’d nii kõrgelt hindab, kuigi nad ei kohtunud kunagi. Ellen White näeb Hannah’d kui tohutut väärtust, kelle Jumal kogudusele andis. Hilisematest Ellen White’i kirjutistest Battle Creeki inimestele selgub, et ta ootas juba pikisilmi seda hetke, mil Hannah oma muljetavaldavate tugevuste ja oskustega ühineb koguduse peakorteriga Battle Creekis. Ellen White nägi Hannah’d – kogenud rahvus­vahelist misjonäri, mitmekeelset ja imelise piiblimäluga inimest– Jumala kingitusena koguduse tärkavale misjoniteadvusele. Ta kasutab oma kirjades väga kiitvat keelt. Ja seetõttu on tema pettumus seda sügavam, kui Hannah’ kogemus Battle Creekis ei kujunegi positiivseks. 

David: Miks Ellen White temaga ei kohtu? Ta ootas innukalt Hannah’ saabumist Battle Creeki, kuid sa ütlesid, et nad ei ole tegelikult kunagi kohtunud. Miks? 

Bill: Ellen ja James White olid samal ajal Greenville’is Michiganis, mis on umbes 60 miili kaugusel. James oli taastumas mitmest eluohtlikust insuldist. James, kes oli ajakirja Review and Herald asutaja ja koguduse esimesi presidente, hakkas nende insultide käes kannatama umbes 47-aastaselt. 

Ellen viis ta Greenville’is asuvasse tallu. See reis võttis päevi, arvestades, et neid kahte kohta ühendavad teed ja raudteeliinid puudusid. Täna me sõidame selle teekonna ära tunni ajaga.  

Sam: Kas see oligi eesmärk? Viia James võimalikult kaugele? 

David: James oli kindlasti töönarkomaan.  

Bill: Ta oli ettevõtja, mänedžer, ta püüdis pidevalt kõike parandada ja edendada. Nende insultide järel viib Ellen ta eemale tallu ja põhimõtteliselt võtab ta juhtimise rajalt maha.

David: Peamine eesmärk oli sundida Jamesi, kes oli tuntud oma järeleandmatu tööeetika poolest, puhkama. 

Bill: Ja just sel ajal saabub Hannah Battle Creeki. Kui vaadata seda lugu tragöödiana, siis oleks just siin pöördepunkt, kui Battle Creeki kohalik juhtkond, sealhulgas Uriah Smith ja John Loughborough, kohtuvad Hannah’ga. Nad mõtlevad, et näe, siin ongi see inimene, kes on meile Aafrikast kirjutanud. Nad näivad aga olevat ebakindlad tema vastuvõtmise suhtes, kuigi ta on olnud juba üle 30 aasta õpetaja ja loodab õpetada seitsmenda päeva adventistide lapsi. 
Arvestades tolleaegse kujuneva avaliku koolisüsteemi nõrkust, ei olnud haruldane, et õpetaja saabus kogukonda, teatas oma volitustest ja asutas kohe kooli.  

David: Sel ajal ei olnud seitsmenda päeva adventistidel veel ametlikke koole. Adventistlikud õpetajad asutasid aeg-ajalt oma lastele hariduskohti. Siiski ei tunnustanud kogudus neid algatusi ametlike adventistlike koolidena. Nii et kui Hannah avaldab lootust õpetada Battle Creekis, ütlevad sealsed juhid, et nad ei vaja adventistide lastele õpetajat. 

Bill: Ta on olnud õpetaja oma koduosariigis ja just nii toiminud – läinud uude kohta, inimesed saavad teada, et ta on õpetaja, tahavad oma lastele haridust ja nii see koolisüsteem toimiski.  

Sam: Millal rajati meie koguduse esimene kool? 

David: See oli Goodlow Harper Belli kool.  

Bill: Tegelikult kattub ka selle kooli lugu Hannah’ looga. Tema ütleb, et ma tahaksin töötada õpetajana ja kogudusejuhid ütlevad, et meil ei ole õpetajat tarvis. Ta vaatab enda ümber ja näeb risti vastupidist, kuid kogudusejuhtide vastus peegeldab tõenäoliselt pigem nende ebamugavustunnet selle tugeva isiksuse suhtes kui tegeliku vajaduse puudumist. Nad ei tea päris täpselt, mida selle naisega peale hakata.  

David: Koguduse esimene kool asutati 1874. aastal.  

Sam: See on sama aasta, kui me otsustasime saata välja Andrewsi. 

David: On tõesti. Nii et see 150. aastapäev, mida me selle taskuhäälinguga tähistame, on ka koguduse haridustöö 150. aastapäev.  

Sam: Nii et meil on inimene, kes tuleb Battle Creeki, aasta on 1867. Hannah’d võiks pidada nii misjoni- kui ka haridustöö pioneeriks, kui talle oleks antud võimalus.  

Bill: Tegelikult on ta tõenäoliselt oma aja kõige haritum adventistist naine. Tal oli keskkoolijärgne hariduskogemus Massachusettsis ja Connecticutis. Ma olen ise näinud tema suurepäraseid tunnistusi.  

David: Mida ta õppis ja kus? 

Bill: Ta õppis Lõuna-Massachusett­sis koolis, mis siiani tegutseb – tänu sellele sain arhiivis ka tema tunnistustele ligi. Ta sai üldise keskhariduse, sealt läks ta edasi Springfieldi Massachusettsis kooli, mida meie nimetaksime kolledžiks. Seal saab ta oma jah-kirja, et ta võib minna Oklahomasse misjonitööle.  

David: Sel ajal on naise õppimine ka niisugusel tasemel ebatavaline. See on äärmiselt ebatavaline. 

Bill: Võttes arvesse tema indu õppida, tema akadeemilist võimekust ja oskust argumenteerida ning olla veenev, on ta veidi hirmuäratav inimene. Võib-olla oli ta Battle Creeki vendade jaoks veidi liiga hirmuäratav. 

Sam: See probleem on omane kõigile aegadele. Inimestel, kes liituvad mõne organisatsiooniga ja kes nõustuvad kõigega, on alati lihtsam. Kui oled nõus, töötad süsteemi raames ja oled viisakas, siis on asi sujuvam. Aga kui keegi tuleb ja ütleb: „On parem viis, kuidas seda teha,“ võib ta olla nii muljetavaldav kui ka uskumatult ärritav. Sest nad osutavad puudustele, osutavad asjadele, mis vajavad parandamist. 

David: 1866. aastaks oli ilmselt selge, et neil oli vaja kooli. Tõenäoliselt on frustreeriv, kui võõras, keegi, keda tunned ainult kirjadest, tuleb ja nõuab muutusi.  

Sam: Kas on võimalik, et see väljakutse on olemas ka tänapäeval? Igas koguduste liidus on alati üks pastor, kes häirib rohkem kui teised. Kui te ei suuda neid tuvastada, siis võite see olla teie. 

Meie pioneerid pidid sellega tegelema. Adventism oli nii teoloogiliselt kui ka struktuuriliselt arengufaasis. Kõik oli alles arengufaasis. 

Bill: Oleks aus öelda, et juhid Battle Creekis olid ettevaatlikud, eriti James White’i puudumisel tema insuldi tõttu. Paljud kõhklesid otsuste tegemisel. Mõned avaldasid hiljem kahetsust oma reaktsiooni üle, kui Hannah oli linnast lahkunud. Nad ei olnud proaktiivsed. Kui Hannah küsis, kas on olemas mõni töö, mitte ainult õpetamine, vastasid nad, et ei ole. Kui ta elamispinda otsis, jäi ta nädalaks ühe pere juurde ja paariks päevaks tervishoiureformi instituuti, kuid seal öeldi, et üle kolme päeva ta seal olla ei saa. Kahe nädala pärast, kui ta lootis leida Battle Creekis ühtekuuluvustunnet ja tööd – uskudes, et ta on jõudnud kohta, kus ta võetakse vastu –, jõudis ta järeldusele, et seal ei ole tema jaoks kohta. 

David: Tegemist ei olnud lihtsalt tugeva tahtejõuga inimesega tegelemisega; see oli märkimisväärne külalislahkusetus.  

Bill: Ellen White kirjutas hiljem, et inimesed Battle Creekis võisid olla Hannah More’i suhtes ettevaatlikud tema moest väljas oleva riietuse, vanuse või tervisliku seisundi tõttu, kartes, et ta võib muutuda koormaks.  

Sam: James White oli tugev juht, selline juht, kes tegi julgeid otsuseid. Nii et alati oli õhus ka see, et temaga ei oldud nõus. Mis juhtub siis, kui sul on tugev juht, nii tugev, et tema äraolekul ei ole teisi, kes võtaksid vastutuse? Kas ka see võib olla midagi, mida näeme täna ja mida nemad seal kogesid? 

Bill: Me vaatame tagasi ja ütleme, et kuigi seal oli inimesi, kes oleksid pidanud juhtima ja tegelikult ei teinud seda. Lõppeks nad ütlesid sisuliselt, et olgu Issand sinuga, kui sa siit ära lähed. Hannah sai sellest aru. Ta mõtleb, et kõik tema lootused, mida ta oli aastaid hellitanud, et ta elab Battle Creekis, töötab seal, ülistab koos teiste adventistidega Jumalat, ei täitu. Teda tabas äärmine pettumus.

 David: See oli väga kahetsusväärne tulemus. Asi ei olnud ainult lühinägelikus juhtimises, see on läbikukkumine kristlikus külalislahkuses. 

Bill: Ellen White kirjutas sellest ka hiljem, öeldes, et Jeesus külastas teid Hannah More’i isikus ja te lükkasite ta ära.  

Sam: Ka tema ütles oma arvamuse alati otse välja.  

Bill: Mõned kõige kirglikumad kirjad, mida ma Ellen White’i sulest olen lugenud, käivad selle sündmuse kohta ja näitavad tema pettumust. Ta nägi Hannah’d (keda ta ei olnud kunagi kohanud) Jumala kingitusena alustavale kogudusele. Ta nägi teda inimesena, kes juhataks meid misjonitöös tänu tema kogemustele ja sidemetele. Kuid kogukond, kes pidi neid adventismi häid väärtusi esindama, lükkas ta ära. 

Sam: See juhtub ka täna, ja traagiliselt. Meie ülemaailmse kiriku sotsiaalmeedia kanalid pakuvad online-pastoraalteenust. Sajad telekanalid üle maailma esitlevad adventismi parimas valguses ja arvukad raadiojaamad tutvustavad paljudele usku internetis. Ent kui inimesed külastavad füüsilist adventkirikut, jäetakse nad sageli tähelepanuta. On palju neid inimesi, kes tulevad selle hea virtuaalse kogemusega, kus neist hoolitakse, nende eest palvetatakse, nendega suheldakse, aga kui nad tulevad kirikusse, ei räägi nendega keegi. Nende inimeste vastuvõtmine võib olla keeruline, sest nad ei pruugi sobida meie valatud vormi. See ei ole uus probleem; me oleme sellega võidelnud juba üle 150 aasta. 

David: Mis aga Hannah’st edasi saab? 

Bill: Hannah otsustas võtta vastu kutse misjonäriperekonnalt, kellega ta oli Lääne-Aafrikas koostööd teinud. Nad oli teda aastaid tagasi kutsunud ja nimetasid teda tädi Hannah’ks. Nad ütlesid: kui sul on ükskõik mis ajal vaja elamiseks kohta, siis tule meie juurde. Nad elasid Michigani loodepiirkonnas.  
Kuna raudteeliinid puudusid, pidi Hannah sõitma keerulist marsruuti Battle Creekist Saint Josephisse, läbi Põhja-Indiana Chicagosse ja sealt edasi Milwaukeesse. Sealt edasi läks ta laevale, et sõita üle Michigani järve.  

Sam: Kuidas ta sai kõik need marsruudid ilma kaasaegse tehnoloogiata välja selgitada? 

Bill: Pidage meeles, et see naine on sõitnud mööda Mississippit ja reisinud ülespoole Punast jõge. Ta on mitmel korral reisinud Aafrikasse. Ta on tegelikult oma aja üks kõige kogenumatest reisijatest, kui arvestada kogu läbitud kilomeetrite arvu. Kartmatu, tõeliselt kartmatu ja väsimatu. 

Ausalt öeldes, kui ta võis 31-aastase naisena teele asudes olla veidi kartlik, siis 57-aastaseks saades ei ole temas enam mingit hirmu. Ta läheb kõikjale ja teeb seda kõike ilma saatjata. Temaga ei ole kedagi kaasas. Me teame, et ta läheb üle järve. Nad ootavad tema saabumist, ja perekond on vaimustuses, et näha taas seda naist, kes oli kunagi peaaegu nende perekonna liige. Lapsed, kes on veel noored, mäletavad oma aastaid koos temaga Aafrikas. Nii leiab ta kiiresti kodu selle kongregatsionalistliku misjonäri perekonna juures, kes on nüüdseks asunud elama Michiganis – pere, keda ta ei leidnud kaasusklike seas. Ta seab ennast nende juures sisse.  

Vahepeal kirjutab ta White’idele ja nemad kirjutavad talle. Nii et Ellen White on temaga kirjavahetuses. See episood Battle Creekis toimub juulis. Ellen White saab teada, et Hannah on Battle Creekist ära saadetud, ja hakkab talle septembris kirjutama, püüdes temaga ühendust võtta.  

1867. aasta septembris Wrightis Michiganis toimuval laagrikoosolekul, mis on muide esimene adventistide laagrikoosolek, mõtlevad Ellen ja James: „Me läheme Wrighti Michigani osariiki, Hannah on sealt 150 miili põhja pool. Kui ta saab tulla Wrighti, siis kohtume temaga seal ja ta tuleb meie juurde elama.“ Nende plaan on tuua Hannah oma perekonda, teades, et suurem adventistide perekond Battle Creekis on ta tagasi lükanud.  

Sam: Kas need kirjad on pastoraalsed? Kas Ellen White'i pöördub tema poole pastoraalsest vaatenurgast?  

Bill: James veab suuremat osa suhtlemisest Hannah’ga, kui nad püüavad korraldada ühendust. Kuid need kirjad ei jõua Hannah’ni õigeaegselt. Ta ei saa laagrikoosolekule sõita. Nad kirjutavad edasi, öeldes: „Me peame kokku saama, enne kui sadamad jäätuvad.“ Muul moel ei saa ta oma uuest kodust välja sõita. Sügis muutub talveks, sadamad hakkavad jäätuma ja peagi kirjutab Hannah White’idele: „Ma arvan, et ma jään siia talveks. Ma ei ole suutnud raha kokku saada.“ Ta mainib, et vajab viiskümmend dollarit. Perekond, kelle juures ta elab, endised misjonärid Aafrikas nagu tema, on vaesunud. Jutlustaja – see endine misjonär, kellega ta koos oli Aafrikas töötanud, austas tema oskusi ja ütles: „Hannah, sa tead, et ma olen jutlustaja ja teenin mitut kogudust. Ma tahaksin, et sa jutlustaksid minu eest mõnel pühapäevahommikul, aga sa ei tohi rääkida hingamispäevast.“ Hannah kirjutas White’idele, et ta on nõus, et ta ei räägi kantslis hingamispäevast. Siiski lisab ta, et on veennud jutlustaja naist hingamispäeva pidama, ja tähistab seda väikest võitu.  

David: Vaatamata sellele, et ta elab koos hoolivate inimestega, ei ole sellel lool õnnelikku lõppu.  

Bill: Kui te olete kunagi käinud jaanuaris või veebruaris Põhja-Michiganis, on see karm koht. Talve lõpus kirjutab Hannah White’idele, öeldes, et see pere on väga armastav ja lahke ja ta ei taha kaevata, kuid selgitab oma keerulisi elutingimusi pööningul, kus ahi lekib suitsu, põhjustades talle terviseprobleeme. Ta hakkab köhima. Ta usub, et ta ei pruugi talve üle elada. Veebruari lõpus kannatab ta tõenäoliselt selle all, mida me praegu nimetame südamepuudulikkuseks. Lõpuks sureb ta linnas asuvas dispanseris. Selle perekonna kodu, kus ta elas, on endiselt alles. Ma olen seal käinud ja näinud seda tuba, kus ta elas. See on sealse piirkonna üks vanemaid maju ja seda tuntakse seal pastori koduna.  

See lugu võtab veel kummalise pöörde. Ellen White ei kuule tema surmast tükk aega. Ta loodab, et kevade tulles saavad nad kokku ja Hannah tuleb nende juurde Battle Creeki elama.  

Kui Ellen White saab Hannah’ surmast teada, kirjutab ta Battle Creeki kogudusele üliterava kirja, milles ta nuhtleb neid nende käitumise eest Hannah’ suhtes. Ta mõistab neid hukka kogu oma prohvetliku jõuga. Ta on maruvihane, et see imeline naine, see imelaps, kelle Jumal kogudusele andis, on nüüd surnud.  
See pastor, kelle juures Hannah elas, teavitab adventistide kogukonda Hannah’ surmast, öeldes, et teie õde ja endine misjonär Aafrikas on surnud ja me oleme ta ajutiselt oma surnuaiale matnud. Ta eeldab, et tema sõbrad viivad tema säilmed Battle Creeki. Seda ei juhtu siiski kunagi. See kiri on viimane kord, kui adventistid sellest hauaplatsist kuulevad. 

Mina ja mu abikaasa leidsime tema hauakivi lõpuks üles. See oli 1988. aastal. Oli üks väga külm päev. Me võrdlesime pastori kirjeldusi uue kaardiga. Me kõndisime seal lumisel surnuaial ja siis kuulsin oma naist hüüdmas: „Bill! Siin see on!“ See naine oli minu peas juba väga suureks muutunud ja nüüd me leidsime, et ta on maetud ühe perekonna platsile, selle misjonäri kiriku diakoni perekonna platsile. See oli mõeldud ajutise paigana, sest nad olid kindlad, et adventistid matavad ta Battle Creeki ümber. Tänase päevani on Hannah, naine, kes ise kunagi ei abiellunud, maetud kahe abikaasa vahele.   

Aastate jooksul, kui see koht muutus adventistlike ajaloolaste ja teiste jaoks kättesaadavamaks, sai Hannah’ lugu paremini tuntuks. Ellen White’i kirglikud ja vihased kirjad Hannah’ kohta, mis on ilmunud „Tunnistuste“ II köites, rõhutavad, kui tähtis on tunnustada ja väärtustada iga inimese panust kogukonda. Hannah tuli Battle Creeki kuus aastat enne seda, kui kogudus saatis välja Andrewsi. Ellen White arvas, et koguduse misjonitöö võinuks alata palju varem, kui me oleksime kasutanud selle andeka inimese teeneid.  

David: See on südantlõhestav lugu, nii isiklik kaotus Hannah’ lahkumisega kui ka koguduse jaoks kasutamata jäänud võimalus. Isegi kui misjonitööd oleks alustatud varem, oleks meil 1874. aastaks võinud olla kasu kogenud misjonitöölisest, kes oleks andnud nõu, kuidas Euroopas misjonitööga alustada. Selle asemel oli meil algaja, kes üritas Euroopas misjonitööd käivitades misjonitööst aru saada. Hannah oli mitmekeelne ja suure kogemusega inimene, kuid me kaotasime ta, sest me saatsime ta ära. Võib-olla oli tema tervis juba niigi habras, kuid ei saa jätta mõtlemata, et kui ta oleks tol talvel olnud Battle Creekis ja kohtunud White’idega, oleks ta ellu jäänud. 

Sam: See lugu teeb mind sügavalt kurvaks, Bill.  

Bill: Siiski on selles loos ka hea külg, mis lunastab eelnenu.  

Sam: Ma kuulen seda lugu esimest korda ja on murettekitav mõelda sellele potentsiaalile, mis kaotati isekuse ja visiooni puudumise tõttu. 

Bill: Ellen White ei unustanud seda lugu kunagi. Vaid viis kuud pärast Andrewsi Euroopasse saatmist 1874. aastal kaebles ta ühes kirjas, et oleks ometi õde More meiega, et meid juhendada, sest tema oskaks ja teaks. Ta uskus, et Hannah oleks olnud hindamatu väärtusega, ühendades neid ressurssidega ja suunates nende misjonitööd. 

Sam: Mulle tundub tähelepanuväärne, et Ellen White kurtis oma jumalikest ilmutustest hoolimata selle üle, et kogudus lükkas tagasi Jumala antud ressursi. Ta kaebab selle üle, et kogudusel ei ole piisavalt teadmisi ja mis sel oleks võinud olla, kui Hannah oleks seal olnud. Ta on häiritud. See näitab tema alandlikkust, tunnistades, et Jumal ilmutab end erinevatele inimestele erinevalt. Ta oleks ju võinud öelda, et kui Jumal kellelegi oma tahet ilmutab, siis olen see mina. Ta ei mõtle nii. Ta tunnistab, et Jumal on Jumal ja et Ta ilmutab end kellele soovib.  

David: Ellen ja Hannah, mõlemad tahtejõulised naised, kes seisid silmitsi väljakutsetega meeste juhitud maailmas. Ellen võis tunda Hannah’ suhtes teatud empaatiat, kuna ta oli ka ise kogenud sarnaseid raskusi. Nad olid õed ka selles osas, lisaks sellele, et nad olid õed Kristuses. 

Bill: Mul on hea meel, et sa seda mainisid. Üks Hannah’ kiri räägib tema võitlusest ühiskondlike normidega, mis takistasid naisi jutlustamast, ja see on tunne, millega Ellen võis tõenäoliselt samastuda. Hannah kirjutab oma kutsumusest jutlustada ja ta oli selle nimel võidelnud kogu oma elu. 1850ndate lõpus, kui ta oli umbes 45-aastane, palutakse tal ühel palvekoosolekul jutlustada. Ta kirjutab, et oli aastaid vaevelnud, teades, et Jumal tahtis, et ta jutlustaks, kuid tema kultuur ja kogudus ei luba tal seda teha. Ta kirjutab, et võitles „oma sisemise koletisega“ ja nüüd, kui tal palutakse jutlustada, tunneb ta täielikku vabanemist, kuna teeb seda, milleks Jumal on teda kutsunud. Ma olen seda kirja palju kordi lugenud ja mõelnud, et mõlemad naised, nii Hannah kui Ellen White, trotsisid oma aja ühiskondlikke ootusi, kaitstes oma veendumusi. Nad ujusid vastuvoolu, kuuldes kogu aeg, et naistel ei ole selleks andi ja naisi ei ole kutsutud. Ma arvan, et nende kahe naise vahel oli rohkem kirjavahetust, kui me sellest teadlikud oleme. Aga me teame, et nende vahel on suur õelik ühendus.  

Elleni pettumuse tõttu kirjutas ta Battle Creeki usklikele terava kirja, mis on nüüd dokumenteeritud „Tunnistuste“ teises köites ja kannab pealkirja „Battle Creeki usklikele“. 

Kogudus sai kokku ühel koosolekul 1868. aasta mais. Esimene päevakorrapunkt on moodustada ühing, mis kannaks hoolt leskede, orbude ja abivajajate eest. See on otseses seoses Ellen White’i kirjaga Hannah More’i kohta. Sellest algatusest arenes välja tänane adventistide arengu- ja abiorganisatsioon ADRA. See kasvas välja traagilisest äratõukamise loost. Selle loo lõppu peab rääkima, et näha, kuidas Jumal parandab inimeste vigade tagajärgi. Meie koguduse pingutused humanitaarvaldkonnas, kuigi need on sündinud traagilise tagapõhjaga, annavad tunnistust meie võimest oma vigadest õppida.  

David: Tänan sind, Bill, et jagasid Hannah More’i mõjuvat, kuid sünget lugu. See on terav meeldetuletus, et meie tegevusetus võib ajalugu kujundada sama palju kui meie teod.  •