David: Seekord räägime Hannah More’ist, kes on üks tähtsamaid, kuid tunnustamata tegelasi adventistide ajaloos. Kuigi ta sai adventistiks lühikest aega enne oma surma, on see, mida ta esindab, tõeliselt oluline. Meil on saates Bill Knott, kellel on doktorikraad Ameerika usundiloos. Ta kirjutas oma doktoritöö Hannah More’i kohta, tema töö annab meile temast asjatundliku ülevaate. Bill oli aastaid ajakirja Adventist Review toimetaja ja nüüd töötab ta peakonverentsi avalike suhete ja usuvabaduse tööharu abidirektorina.
Bill: Ma olen alati innukas rääkima Hannah More’ist, naisest, kelle elulugu ja pühendumine misjonitööle on oluliselt mõjutanud minu arusaama adventistlikust misjonist – sellest, mis see oli, mis see on ja mis see peaks olema.
David: Bill, me räägime täna ühest olulisest, kuid suhteliselt tundmatust tegelasest. Ta ei ole mitte ainult adventistide sümbol, vaid oli ka 19. sajandi keskpaiga Ameerika protestantliku evangelismi silmapaistev tegelane. Tundub, et selles osas, millisest Hannah More’ist me räägime, valitseb segadus. Kas saaksid seda selgitada?
Bill: Tõepoolest, Hannah More’sid on kaks. Kuulsam neist on 1770. aastatel sündinud Briti evangelikaal, John Newtoni ja William Wilberforce’i kaasaegne, kes oli seotud Briti orjapidamisvastase liikumisega. See Hannah More kuulus gruppi, kes mõjutas orjuse kaotamise seadusandlust Briti impeeriumis.
Hannah More, kellest meie räägime, sündis aga 1808. aastal USAs Põhja-Connecticuti väikeses talus. Tema haridust mõjutasid suuresti Briti Hannah More’i kirjutised. See mõju innustas teda püüdlema enama poole kui elu taluniku naisena Connecticutis.
Sam: Ta sai reformistide seas väga tuntuks. Miks?
Bill: Tema elu langes kokku enamiku 1820. aastatel alanud ja kodusõja puhkemisega lõppenud protestantliku reformiajastu peamiste liikumistega. Minu doktoritöö keskendus temale, sest tema lugu hõlmab tõhusalt kogu reformiliikumise narratiivi. Tema elulugu on üks viis, kuidas vaadelda protestantlike evangelikaalide lugu 1820ndatest kuni 1860ndateni. Minu doktoritöö võimaldas jutustada reformiajastu lugu, näidates, kuidas inimesed sellele pühendusid.
David: Mis ajendas Hannah’d sellele erakordsele teekonnale läbi
19. sajandi keskpaiga Ameerika reformide?
Bill: Neis ligi sajas kirjas, mille ma olen leidnud, kirjeldab Hannah mitmel korral üksikasjalikult oma sügavat veendumust, et Jumal on ta juba emaüsas mingi erilise kutsumuse jaoks välja valinud. See on tõepoolest üsna ebatavaline, et
Põhja-Connecticuti talupoegade perest pärit naisel on selline sügav lapsepõlves tekkinud tunne, et Jumalal on tema elu jaoks eriline plaan. Nagu paljud tema ajastu lapsed, mõjutasid ka teda ajastu reformiliikumised. Hilises teismeeas oli ta hakanud mõtlema misjonile. Ta esitas palve misjonikomisjonidele Bostonis, kus oli enamiku misjoniorganisatsioonide peakorter, avaldades soovi teenida misjonärina. Tema esialgne eesmärk oli alati Aafrika, aga kui ta ei saanud vastuseid, otsustas ta keskenduda misjonäriks saamisele põlisameeriklaste juures.
David: Selguse mõttes kordan, et see aeg oli veel üsna varajane Ameerika välismisjoni ajaloos. Ameerika välismisjoni volinike nõukogu asutati alles 1812. aasta paiku. Nad saatsid misjonäre Birmasse, Hiinasse ja ka põlisameeriklaste juurde. Nii et sel ajastul, kui ei saanud teenida misjonärina Aafrikas, võis tõepoolest teenida Põhja-Ameerikas.
Bill: Hannah palus järeleandmatult ligi üheksa aastat. Tol ajal oli ta Põhja-Connecticuti kooliõpetaja, kuid ta soovis teha midagi, mis oleks kooskõlas sellega, milleks Jumal oli ta enda arvates kutsunud. Tema jaoks oli see esmalt misjonitöö Aafrikas, aga kui see ei tundunud teostatav, hakkas ta keskenduma kohale, mis on tänane Oklahoma. See oli koht, kuhu Ameerika Ühendriikide kaguosast sunniviisiliselt äraviidud indiaanlased olid sattunud. Ta tahtis, nagu ta ise ütleb, heastada oma rahva patud, mis olid sundinud need inimesed oma kodumaalt Ida-Oklahoma süngetesse preeriatesse, kus paljud neist surid.
David: Mis on see misjoninõukogu, kellele ta kirjutas?
Bill: Ta kirjutas Ameerika välismisjoni volinike nõukogule Bostonis, mis saatis misjonäre Birmasse, Hiinasse ja indiaanlaste juurde. Samal ajal oli kõigel sellel poliitiline alatoon. Uus-Inglismaa oli valdavalt demokraatide partei vastane, Andrew Jacksoni juhtimise vastu. Seda poliitilist vastupanu õhutas usk õiglusesse. Neid vihastas asjaolu, et föderaalvalitsus ignoreeris ülemkohtu otsuseid ja kõrvaldas vägivaldselt indiaanlased nende esivanemate kodumaalt. Seega sulandusid ajastu poliitika ja Jumala teenimine kultuurisituatsiooniks, kus Hannah ja tema kaasaegsed püüdsid oma valitsuse kohutavat otsust parandada. Kui paljud valisid poliitilise tee, siis Hannah otsustas anda oma elu misjonile. Ta mõistis, et see on ühesuunaline reis, kust ta tõenäoliselt kunagi tagasi ei tule.
Kuigi me ei ole kindlad, kas Hannah kuulus nende hulka, kes ootasid Jeesuse tagasitulekut 22. oktoobril 1844, samastas ta end kindlasti milleriitide liikumisega ja sai lõpuks adventistiks.
David: Millal ta siis Oklahomasse läks ja kui vana ta oli?
Bill: Hannah oli umbes 31-aastane, kui ta 1840. aastal Oklahomasse läks. Tavaliselt saadeti sel ajastul misjonäriks ainult abielupaare, kuid pärast üheksa aastat kestnud järjekindlaid palveid lubati tal lõpuks minna, kuigi ta oli vallaline. Ta ei abiellunud ka hiljem. Kui küsiti tema eelistatud reisimisviisi kohta, tunnistas ta, et ta ei ole kunagi ületanud suuremat veekogu kui Connecticuti jõgi. Nad korraldasid tema reisi Pittsburghi, kust ta sõitis Ohio jõge mööda Mississippi jõele ja seejärel Red Riverit mööda tänapäeva Arkansasesse ja Oklahoma osariiki. Ta jäeti maha keset tühja kohta asuva kai ääres, kus oli üksainus onn.
Sam: On tõeliselt tähelepanuväärne mõelda noorest naisest, kes, olles hilisteismeline ilma Twitteri, Facebooki või Instagramita, otsustas maailma olukorra üle kaebamise asemel lihtsalt midagi ette võtta. Ta kirjutas üheksa aastat misjoninõukogule, väljendades oma soovi teenida. Ta ei olnud sel ajal adventist.
David: Sel ajal ei olnudki adventistide kogudust…
Sam: …kuid ta jätkas oma palvekirjade saatmist, hoolimata pidevatest keeldumistest. Ometi ei kaotanud ta kunagi silmist oma kutsumust. On tähelepanuväärne, et ta ei loobunud oma õiglustundest ega missioonist isegi siis, kui ta oli juba kaugelt kahekümnendates eluaastates. 31-aastasena suundus ta lõpuks Oklahomasse. Kui kaua ta seal töötas?
Bill: Ta veetis järgmised seitse aastat töötades cherokee ja choctaw’ rahva seas Ida-Oklahoma misjonis. Ta töötas koos mõnede selle aja kõige olulisemate indiaanlaste juhtidega, näiteks cherokee pealiku John Rossiga ja Samuel Worcesteriga, tuntud evangeelse vaimulikuga, kes püüdis aidata indiaanlastel säilitada oma esivanemate maad. Samuti oli ta kaasaegne cherokee Sequoyah’ga, kes lõi cherokee tähestiku ja elas tema misjonijaama lähedal. Ta suhtles nende märkimisväärsete isikutega, kuigi tema enda lugu on aja jooksul enamasti unustatud. Minu naine ütleb ikka, et Hannah More on 19. sajandi Forrest Gump – kõigile tundmatu, kes läheb läbi elu, kohtudes väga tuntud inimestega ja tal on nendega ebatavalised seosed.
David: Kuhu ta Oklahomast suundub?
Bill: Tema teekond ei lõppenud siiski Oklahomas. Ta ei leppinud status quo’ga; ta oli oma südames aktivist, ta soovis muutusi. Ta oli šokeeritud, kui avastas, et indiaanlased, keda ta oli tulnud aitama, pidasid ise mustanahalisi orje. Tema tugevad abolitsionistlikud tunded sundisid teda pidevalt kirjutama Bostoni juhatusele, kutsudes neid üles võtma seisukohta orjanduse suhtes. Ja nemad vastavad: proua, me tegime sulle head, me saatsime sind Oklahomasse, ole nüüd rahul ja tasa. Oklahomas veedetud aja jooksul avastas ta millerismi.
David: See on üsna ebatavaline, sest nii kaugel läänes tavaliselt milleriite ei olnud.
Bill: Just! See on kõige kaugem punkt läänes, kus ma olen suutnud milleriitide tegevust täheldada. Me teame isegi selle kuulutaja nime. Hannah’ misjonijaama Ida-Oklahomas tuli õpetama üks pöördunu nimega Cable Koval, kes oli kuulnud Milleri jutlustamist Bostonis.
Kovali õpetuste tulemusena puhkes elavnemine, mis tõi kaasa pingeid Bostoni juhatuse ja kohaliku pastoriga. Mõeldi, kuidas see milleriitlus seal maha suruda. Pastor pidas millerismi vastu jutluseid. Kuigi me ei ole kindlad, kas Hannah kuulus nende hulka, kes ootasid Jeesuse tagasitulekut 22. oktoobril 1844, samastas ta end kindlasti milleriitide liikumisega ja sai lõpuks adventistiks. Sel ajal adventistide gruppe polnudki.
1847. aastal otsustas Hannah oma jätkuvate konfliktide tõttu misjoninõukoguga seoses nende seisukohaga orjuse suhtes misjoniteenistusest lahkuda. Ta pöördus tagasi New Yorgi osariiki õpetamise juurde, kuid tundis endiselt tugevat kutsumust misjonitööle, eriti Aafrikas teenimiseks.
David: Kuidas ta siis lõpuks siiski Aafrikasse satub?
Huvitaval kombel on tema jutustus ainus teadaolev lugu Amistadi ellujäänute kohta pärast nende tagasipöördumist Aafrikasse.
Bill: Tähelepanuväärselt sillutas tema teed Aafrikasse rühm, mis oli seotud Amistadi ellujäänutega – laevaga, millel orjastatud aafriklased olid 1838. aastal Kuuba ranniku lähedal mässu korraldanud. Need isikud uskusid, et nad suudavad laeva pärast kontrolli saavutamist vabasse riiki juhtida. Amistadi mässu ellujäänud vabastati lõpuks USA ülemkohtu kuulsa otsusega. Rühm evangelikaale, kes olid Amistadi ellujäänuid toetanud, aitas neil Aafrikasse tagasi pöörduda.
Siin ristub Hannah’ lugu nende omaga. Huvitaval kombel on tema jutustus ainus teadaolev lugu Amistadi ellujäänute kohta pärast nende tagasipöördumist Aafrikasse. Üks tuntud ajaloolane, kelle töid ma olen lugenud, kirjutas, et me ei tea midagi Amistadi ellujäänutest pärast Aafrikasse tagasipöördumist. See ei vasta tegelikult tõele. Ta lihtsalt ei teadnud Hannah’ kirjade kohta elust koos nende inimestega. Hannah elas koos nendega, õppis nende keelt, osales nende pidustustel ja kuulas nende lugusid nii, nagu ellujäänud neid ise jutustasid. Need lood erinesid viisist, kuidas neid endiseid orje kirjeldati USA ajakirjanduses.
Hannah’ võime samastuda inimestega, keda ta läks teenima, näha neid pigem üksikisikute kui päästetavatena, on väärtuslik õppetund igaühe jaoks, kes teeb misjonitööd. Ta oli tuntud suurepärase kokana ja teda kutsuti igale peole. Tema erinevate keelte ja dialektide valdamine võimaldas tal oma kirjades talletada nende lugusid, mis annab ainulaadse ajaloolise ülevaate selle rühma kogemustest pärast nende tagasipöördumist Aafrikasse.
Sam: Mis hetkel sa tundsid ära, et soovid sellesse loosse süvitsi minna?
Bill: Vaimustus Hannah’ loo vastu näib tulenevat laiemast huvist selle vastu, kuidas tema elu valgustab ajastu erinevate reformiliikumiste, nagu orjade vabastamise, karskuse, naiste kõrghariduse ja indiaanlaste toetamise seotust. Neid liikumisi uuritakse sageli eraldiseisvalt, kuid sageli osalesid neis kõigis samad isikud. Hannah’ lugu pakub ainulaadset vaatenurka nende liikumiste omavahelisele seotusele.
David: Neid valdkondi vaadeldakse sageli eraldi. On orjandusvastasuse ajalugu, karskuse ajalugu, naisõiguste ja hariduse ajalugu, kuid neid lugusid justkui ei seo miski. Sageli on nii, et Suurbritannias ja USAs on nendega seotud samad inimesed.
Bill: Ja me teame nende juhtide nimesid. Aga siin on inimene, kes käib läbi kõigist neist ühiskondlikest liikumistest. Ta soovib muuta oma ühiskonda ja maailma. See viib ta misjonitööle.
David: Ja see pani sind mõtlema, et see on hea teema doktoritöö jaoks.
Ta soovib muuta oma ühiskonda ja maailma – see viib ta misjonitööle.
Bill: Huvitav on ka tähele panna adventismi juuri ja nende inimeste sotsiaalseid kohustusi, keda adventism ligi tõmbas. Paljud neist, kes hakkasid adventistideks ja lõpuks seitsmenda päeva adventistideks, jagasid samu põhimõtteid kui Hannah: abolitsionism, naiste hariduse toetamine, indiaanlaste toetamine ja sügav pühendumine karskusele. Tundub, et adventistide liikumine koondas kõik need elulised kohustused ühte kohta, moodustades lõpuks seitsmenda päeva adventistide koguduse.
Sam: Märkimisväärne teema selles loos on religiooni ja sotsiaalse õigluse põimumine. Hannah, nagu ka paljud teised tema ajastu inimesed, ei pidanud kristlust vabaduse takistuseks, vaid pigem selle võtmeks. Nende arvates oli evangeelium vastus sotsiaalsele kaosele ja ebaõiglusele, mida nad enda ümber nägid. See vaatenurk vastandub ilmalikule vaatenurgale, mis võib näha religiooni kui takistust progressile ja vabadusele.
Bill: Hannah’ elu kohustused olid tema meelest täielikult integreeritud. Tema pühendumine evangeeliumile oli põimunud tema pühendumusega sotsiaalse õigluse eesmärkidele. Ta elas Aafrikas läbi ägedate hõimusõdade perioodi, olles omal nahal tunnistajaks sotsiaalsete rahutuste ja konkureerivate usuliste jõudude mõjule. Sel ajal toimusid massimõrvad. Ta kirjutab lastest, kes tema poole jooksid ja tema seeliku külge klammerdusid, samal ajal kui väljaspool misjonijaama toimusid kohutavad asjad. Ta näeb, et evangeelium on ainus vastus kõigele halvale. Neist raskustest hoolimata jäi ta oma missioonile pühendunuks, teenides õpetaja, koka ja jutlustajana. Ta on pikka aega ainus täiskasvanu sadade miilide ulatuses. Ta on õpetaja ning kokk ja ta jutlustab igal pühapäeval, sest kedagi teist jutlustamas ei ole. Ta tunneb Jumala tööd enda kaudu ja oma lapsepõlve kutsumuse täitumist.
Ta on õpetaja ning kokk ja ta jutlustab igal pühapäeval, sest kedagi teist jutlustamas ei ole.
Hannah läks Aafrikasse 1850. aastal Ameerika Misjonäride Assotsiatsiooni toetusel. Terviseprobleemide tõttu naasis ta seitse aastat hiljem, 1857. aastal Ameerika Ühendriikidesse. Tema pühendumine on nii sügav, et kui ta Aafrikasse läks – ma olen selle New Yorgi sadama laeva inventuurist järele vaadanud, seal on kirjas, mille ta kaasa võttis –, võttis ta kaasa surirõivad ja kirstu, eeldades, et ta sureb seal. Tal oli ka põhjust nii arvata, sest väga paljud esimesed misjonärid surid seal malaariasse. Ta ei soovinud aafriklastele koormaks olla. See näitab tema sügavat pühendumust oma missioonile.
Tema pühendumine on nii sügav, et kui ta Aafrikasse läks, võttis ta kaasa surirõivad ja kirstu, eeldades, et ta sureb seal.
Seitsme aasta pärast USAsse naastes oli tal raske tööd leida ja ta kolis kohast teise, õpetades erinevates paikades, sealhulgas orjapidamisriigis Kentuckys, mis teda häiris. Lõpuks pöördus ta tagasi Uus-Inglismaale, kus ta puutus kokku sellega, mida ma nimetan kõigi reformide summaks – seitsmenda päeva adventismiga. See liikumine kujutas endast Hannah’ eluaegsete kohustuste kulminatsiooni, selles olid koos evangeelium, vaba tahe, ärkamine, karskus, naiste kõrgharidus, põlisameeriklaste õigused ja abolitsionism.
David: Hannah pöördus lõpuks tagasi Aafrikasse, kuid mitte enne, kui ta kohtus seitsmenda päeva adventismiga.
Bill: 1861. aastal oli ta õpetaja Põhja-Connecticutis. See aeg langes kokku tema kodulinnas toimuvate tähtsate matustega. Maetakse esimest unionistide kindralit, kes USA kodusõjas hukkus, ja kohal on tuhandeid inimesi. Noor adventistist pastor Stephen Haskell, kes on veidi üle 20 aasta vana, mõtleb: linnas on palju rahvast, see on võimalus. Ta korraldab linna koolimajas evangeelse koosoleku, väga tõenäoliselt oli see sama kool, kus Hannah oli õpetaja. Hannah astub sinna koosolekule sisse ja kuuleb seda arusaama adventismist, mis toob kokku kõik tema elu lõimed, arusaama lõpuajast ja prohvetlikust tõlgendusest ja sügavast piibellikust usust.
Hannah astub koosolekule sisse ja kuuleb arusaama adventismist, mis toob kokku kõik tema elu lõimed, arusaama lõpuajast ja prohvetlikust tõlgendusest ja sügavast piibellikust usust.
Hannah oli tõepoolest kõrge intellekti ja tugevate veendumustega naine. Sellest annab tunnistust tema ulatuslik Piibli meeldejätmine, ta teadis peast kogu Uut Testamenti ja olulisi osi Vanast Testamendist. Sellest on kirjutanud tema kaasaegsed. Ka tema enda kirjad on täis tsitaate Piiblist. Need omadused aitasid kaasa tema erakordsele mõjuvõimule ja vastupidavusele.
Nii et kui ta nüüd Haskelli kuulab, käib temas klõks – ja see on jälle üks Jumala juhatusi – ja ta saab teada, et ta ööbib samas majas kus Haskell ja tema naine. Haskell kirjutab, et nad uurisid kolmekesi koos poole ööni Pühakirja, käies läbi koosolekul õpetatu. Haskell kirjutab, et kui ta tuli hommikusöögile, istus Hannah ikka veel seal ja uuris üksi kõike üle. See on Hannah’ esimene kokkupuude adventismiga.
Hannah, nagu ka paljud teised tema ajastu inimesed, ei pidanud kristlust vabaduse takistuseks, pigem selle võtmeks.
David: Esimene kokkupuude seitsmenda päeva adventismiga.
Bill: Õige! Ta on varasemast tuttav millerismiga.
David: Hannah ei pöördunud siiski kohe seitsmenda päeva adventismi.
Bill: Hannah’ pööramiseks ükskõik millesse kulus aega. Ta oli nagu oma kodupiirkonna pinnas – natuke kivine ja keeruline muuta. Ta hakkab siiski tasapisi huvituma ja Haskell teeb midagi, mida iga hea adventist peaks tegema – ta saadab Hannah’le Aafrikasse, kuhu ta nüüd on tagasi läinud, ajakirja Review and Herald.
David: Nii et ta on Aafrikas seitse aastat, tuleb siis Ameerikasse neljaks aastaks tagasi ja läheb tagasi Aafrikasse.
Bill: Ta läks Aafrikasse tagasi iseseisvalt, ilma ühegi misjoniorganisatsiooni sponsorluseta. Haskell saab teada, kus ta on, ja saadab talle sinna ajakirju. Hannah sõna otsese mõttes loeb ennast adventistiks 1863. aasta oktoobriks.
David: Nii et ta on kuulnud Haskelli jutlustamas paar aastat tagasi. Ja üsna pea pärast seda läks ta Aafrikasse tagasi.
Bill: Just. Kogu selle teekonna jooksul rahastas Hannah ennast ise. Ta töötab 1863. aastal Aafrika läänerannikul.
Sam: See on ju sama aasta, kui meie kogudus sünnib organisatsioonina.
Bill: See on sõna otseses mõttes viis kuud pärast meie koguduse kui organisatsiooni sündi, kui Hannah kirjutas Battle Creeki, kust ta ajakirju sai, ja teatas, et Aafrikas on nüüd täieõiguslikud seitsmenda päeva adventistid. Mitmuses! See on oluline tähelepanek. Ta saatis Review and Heraldile iga paari kuu tagant kirju. See avaldus näitab, et Hannah mõju ulatus Aafrikas ka teisteni ning ta oli teistelegi edukalt adventistide usku tutvustanud.
Sam: Ma vaatan veel kord üle selle, mida me nüüdseks teame – ma püüan temast aru saada, kuna see on esimene kord, kui ma sellest naisest kuulen. Meil on naine, kel on silmapaistev IQ. Hannah’ isiksus näib olevat pigem keeruline, ta ei ole kohe kõigega päri. Ma lähtun isiksuse viie elemendi mudelist. Üks neist elementidest on nõustumine, see tähendab, et inimene võib olla nõustuv, mis tähendab, et ta on ka kaastundlik, samas kui teine inimene ei ole nii kergesti nõustuv. See ei tähenda, et ta oleks ebameeldiv või raske, vaid et tal on kalduvus seada kahtluse alla, vaidlustada ja sageli ei nõustu ta otsuste või valitseva mõtteviisiga. Hannah on selline. Tal on oma mõtteviis. Ta on avatud uutele kogemustele. See isiksuseomadus mängis tõenäoliselt rolli tema järjekindlates õigluse ja reformide taotlustes ning tema kindlates usulistes veendumustes.
Bill: Mu naine kuulis, kuidas ma kõva häälega naersin, kui oma kabinetis tema kirju ümber trükkisin. Ta küsis, mille üle ma naeran ja ma vastasin, et see meenutab mulle üht mu Uus-Inglismaa tädi – sama isiksus, tugev naine, kooliõpetaja, inimene, kes ei võta ei-d arvesse. Hannah’ kirjad on sageli naljakad – ilma sellise taotluseta. Ta kirjutab oma aja olulistest juhtidest, kes tema arvates valesti juhivad. Nii et ta oli tugeva tahtega ja otsustuskindel naine.
Sam: Ta on nüüd Aafrikas. Jumal oli teda ilmselgelt kutsunud ja ta elab selle kutsumuse järgi rohkem kui keegi teine. Ta leiab adventismi, milles saavad kokku tema filosoofilised ja usulised tõekspidamised. Ilmselt on selle taustaks suur võitlus. See tähendab, et selles polariseerunud maailmas räägiti adventismis päris asjadest. Ameerika on polariseerunud, Aafrika, kus hõimud üksteist tapavad, on väga polariseerunud. Enam hullemaks minna ei saa, kui inimesed juba üksteist tapavad. Ja tema on seda kogenud. Kõige selle keskel leiab ta, et adventismis on mõte, mis tähendab, et need vestlused Haskelliga ei olnud ebaolulised. Misjonitöö tõi need vestlused esile.
David: Mitte ainult misjon, vaid reform. Ta pühendas oma elu reformidele ja ta leiab, et adventism ei ole mitte selle mitte muutuste vastu, vaid vastupidi…
Bill: …adventism oli tema silmis reformiliikumine, nagu see tol ajal ka oli, kui seda ajastut uurida. Adventism oli 19. sajandi keskel reformimeelne liikumine, mis püüdis saavutada muutusi nii kiriklikus kui ka ilmalikus ühiskonnas.
David: Adventism ei olnud kooskõlas mitte ainult abolitsionismiga, vaid ka teiste tolleaegsete ühiskondlike reformiliikumistega. Mitte kõik adventistid ei tea, et varajased adventistid olid väga-väga tugevalt orjanduse vastu ja et me olime osalised ka teistes reformides.
Bill: Kui uurida ajalugu ja minna tagasi esimeste adventistide juurde, siis saame teada, et nad olid pühendunud muutuste elluviimisele oma kultuuris. Adventistid olid reformistid nii kirikus kui ka ühiskonnas. Selles esimeses põlvkonnas oli aktivism, mis kandus ka teisele põlvkonnale. Ja Hannah on selle vaimsuse näidis. Mine ja veena inimesi – selles misjon seisnebki.
Mine ja veena inimesi – selles misjon seisnebki.
Sam: Mis sealt edasi saab?
Bill: 1863. aasta oktoobris kirjutas Hannah kirja, milles teatas, et Aafrika läänerannikul on tema ja veel teisi seitsmenda päeva adventiste. See tekitas küsimusi, kellest ta räägib.
Sam: Kes neid kirju luges?
Bill: Need kirjad trükiti Review and Heraldi ajakirjas ära, nii et kõik selle ajastu seitsmenda päeva adventistid lugesid neid. Tema kuulutus äratas adventistliku liikumise võtmeisikute, näiteks James ja Ellen White’i tähelepanu. Neid paelus tema lugu väga. Neid kirju lugesid koguduse juhid ja toonased usklikud Ameerikas suure uudishimuga. Tema lugu saab üsna tuntuks, kuna see on eksootiline, teisel pool maakera.
David: Meil on seega Aafrikas seitsmenda päeva adventistist misjonär, keda kogudus ei ole saatnud. Ta ise nimetab ennast seitsmenda päeva adventistiks ja ta on misjonär. Kas kogudusejuhtidele ei tulnud siis pähe – kui nad lugesid, et Aafrika läänerannikul on pühendunud seitsmenda päeva adventist –, et ehk võiks ta olla meie koguduse misjonär? Kas meil on selle kohta tõendeid?
Bill: Meil ei ole mingeid tõendeid, et kellelgi oleks selline mõte tulnud. Ta ka ei küsinud seda. Hannah More’i lugu on tähelepanuväärne selle poolest, et ta kuulutas end seitsmenda päeva adventistiks ja asus 1860. aastatel Aafrikas misjonäriks. Kõike seda ajal, mil kogudus ei olnud veel mõelnud ülemaailmsest vastutusest. Nad uskusid ikka veel, et maailm on tulnud Ühendriikidesse ja kui me teeme evangeeliumitööd Ühendriikides, siis me oleme evangeliseerinud maailma. See ei olnud vastus advendikoguduse määramisele või toetusele, vaid sündis pigem tema enda veendumusest ja usust.
Hannah’ tervis halvenes 1865. aastal, kuid mitte enne, kui ta oli avaldanud märkimisväärset mõju. Üks tähelepanuväärseid inimesi, kes oli pöördunud tema töö viljana, oli mees nimega Dickinson, ta töötas koos Hannah’ga ühes episkopaalses misjonijaamas. Nad mõlemad soovisid seal hingamispäeva pidada.
David: Kuidas see neil õnnestus?
Bill: Dickinson vallandati ja ta läks koju Austraaliasse. Hannah jäeti tööle, sest teda oleks olnud ilmselt keerulisem vallandada, võttes arvesse tema isiksust, millest varem rääkisime. Aga talle öeldi, et enam ei tohi sellel teemal jutlustada ega õpetada.
Dickinson saab Austraalias esimeseks inimeseks, kes tunnistas end seitsmenda päeva adventistiks. Haskell saab tema loost 30 aastat hiljem teada, otsib Dickinsoni – nüüd juba Ühendriikides – üles ja kirjutab kõik selle loo üles. Just temale võlgneme paljuski selle, et saame Hannah’ mõju kohta lugeda. Ta kirjutas, et Hannah rajas Aafrika läänerannikule kuus kogudust. Nii ta väidab, meil ei ole selle kohta muid tõendeid. Sellele vaatamata on Hannah’ pühendumine ja kirglikkus oma usu elamisel, isegi vastuseisu ja keeruliste asjaolude tingimustes, tunnistuseks tema erakordsest iseloomust. Hannah liikus umbes iga kuue kuu järel uude misjonijaama, ilmselt sellepärast et ta peab hingamispäeva. Nii talle siis öeldakse igal pool, et õde More, me arvame, et Issand kutsub sind uude paika.
David: Kas tema tööst on jäänud ka pärand? Olen uurinud varakoguduse kohta Lääne-Aafrikas. Kui adventistid lähevad sinna 1890ndate lõpus, ei ole seal adventismist jälgi. Sealsed pöördunud on adventismi tulnud väga hiljuti adventkirjanduse mõjul, mis on sinna saadetud 1890ndate alguses.
Bill: Meil ei ole teada ühenduslülisid selle vahel, mille Hannah rajas, ja adventkoguduse hilisema misjonitegevuse vahel 45 aastat hiljem. Haskell kirjutab hiljem, et ta kohtus Indianas ühe inimesega, kes oli olnud ühe usukogukonna liige, mille Hannah rajas. Tal on kogum kilde Hannah’ mõju kohta eri paigus. Aga meil ei ole teadmist selle kohta, et need kogukonnad oleksid ellu jäänud ja adventusku edasi kandnud.
David: See on ühe naise kohta siiski erakordne saavutus. Vaatamata sellele, et tema pärand ei jää püsima, jutlustab ta seda, mida peab tõeks, ja on väga pühendunud. Ta veenab inimesi ja rajab ka uusi kogudusi. See on uskumatu lugu hoolimata sellest, et see on lühike, kuna ta tuleb USAsse tagasi. Selle naise põhimõtteline pühendumine on väärt meie lugupidamist. Ta oli kuulnud tõde, uurinud seda ja praktiseeris seda nüüd kõige äärmuslikumates oludes.
Bill: Tema tervis hakkab halvenema ja ta püüdis leida laeva, mis tooks ta tagasi Ameerikasse. Kodusõda oli just lõppenud. Tal kulub aasta sellest, kuni ta soovib koju tagasi sõita ja ta siis päriselt saab laeval koha. Ta tuleb tagasi Bostonisse 1866. aastal. Tema tervis on väga habras. Tema peamine soov on leida Haskellid ja saada kokku inimestega, kes talle seda usku tutvustasid. Kuigi kogudus ei olnud teda ametlikult misjonärina välja saatnud, oli ta kolm aastat teeninud teedrajavas ettevõtmises adventistlikul misjoniväljal. •
Taskuhäälingut „Mission 150“ saab alla laadida taskuhäälinguäppidest, aga vestlust saab ka vaadata YouTube’ist Adventist Review TV kanalil.
In English