Pekka Simojoki: muusika on koguduse ülesehitamise vahend

Avaldatud 14.9.2010, autor Helis Rosin, allikas Meie Aeg

Soome üks tuntumaid gospelmuusikuid Pekka Simojoki külastas maikuu lõpus ansambliga Exit Eestit, andes kolm ühiskontserti Cruxiga. Pekka on kirjutanud hulga ülesehitava sõnumiga laule ja andnud välja CD-plaate. Gospelmuusikuga vesteldes tuligi jutuks muusika roll kogudusetöös.

Oled muusik, milline tähendus on muusikal sinu jaoks?

Muusika on eluviis. See on ka keel, mille abil saan end väljendada. Ja siis on see mulle vahend, mille abil saan teistele rääkida oma mõtetest. See on ka abivahend, et teha Jumala riigi tööd. Kas see on mulle oluline? (teeb pausi) See on suur osa minu elust.

Kas see on sinu elukutse?

Jah, on küll. Teen mitmesugust: mul on koor...

EtCetera?

Jah, EtCetera. Ja siis Exit. Ma käin palju ka üksinda koolides laulmas.

Kas see on laulutunnis või...?

Ei. See käib nii, et kogu algkooli osa koguneb saali, näiteks 300 last, ja siis öeldakse, et meil on täna külaline – Pekka Simojoki, ja siis mul on üks tund aega. Ma räägin ja laulan nendega.

Aga kui lähen põhikooliealistele rääkima, siis nad istuvad nii (Pekka teeb igavleva näo pähe, paneb käed risti rinnale ja nõjatub toolil tahapoole). Suures saalis võib ka 800 last olla. Õpilased on vanuses 13, 14 ja 15. Ja mina olen siis üksinda koos kitarriga nende ees. Nii see läheb lahti... need on toredad hetked.

Millised need noored pärast sinu tundi on? Kas nad on ikka veel sellises kinnises poosis?

Nad kuulavad ja siis hiljem kuulen, et neile oli meeldinud. Et see tekitas kõneainet. Alati on ka mõni, kes julgeb tänama tulla.

Üks valdkond, millega veel tegelen, on see, et minult tellitakse laule. Näiteks juba mitu aastat olen kirjutanud Maata Näkyvissä festivalile tunnuslaulu (tegemist on Põhjamaade suurima kristliku noorteüritusega –toim).

Nüüd hakkame tegema muusikali. Tööd saan ka kodus teha. Ja siis kutsutakse mind rääkima või õpetama – see on tore ja hea vaheldus. Mõnikord kutsutakse kõnelema. Ja siis ma lähen ja räägin ning lõpus esitan ka mõned laulud. Minu töö on mitmekesine.

Kuna oled õppinud teoloogiat, siis tegelikult tahtsingi küsida, kui tihti sa vaimulikel teemadel kõnesid-sõnavõtte pead?

Kontsertidel on mul alati võimalus rääkida. Inimesed teavad, et Pekka räägib lugusid.

Ja see on huvitav.

Arvad nii? Mõnikord mu naine ütleb nii: „Rääkisid liiga palju, ära räägi nii palju.“ Aga ma olen tähele pannud, et inimesed ütlevad, et nad kuulavad laulu uuel moel, kui teavad selle tekkelugu ja millest see täpsemalt räägib.

See on huvitav töö. Ma olen õnnelik, et saan sellist tööd teha. On palju muusikuid, näiteks bändiliikmed, kellel igapäevaselt on mõni muu amet. Ja muusikat teevad hobikorras. Minu õnn on, et ma armastan oma tööd, saan sellega Jumala riigi tööd teha ja toon sellega ka leiva lauale. Hea kombinatsioon.

Räägi Exiti bändiliikmetest, kes nad on.

Algkoosseisust on trummar Timo Luoto, tema kuulub nelipühi kogudusse. Siis Matti Puttonen – teine heledapäine klahvpillimängija, ta ka laulab. Tema kuulub vabakogudusse. Mina, Pekka Simojoki, olen luterlane. Ja siis meie miksija Juha Merikallio, kes on samuti luterlane – meie oleme algkoosseisust.

Siis on Jari Levy, kes laulab väga hästi ja kirjutab ka laule. Temal on nelipühi taust. Kitarrist Jarkko Jouppi ja basskitarrist Timo Jouppi on vennad ja nemad on luterlased. Ja siis on meil mõnevõrra ka tehnikamehi. Selline on meie tiim.

Oleme käinud ka adventkiriku üritusel (noortepäevadel –toim) kontserti andmas, mina olen korduvalt ka üksi käinud. Mul on seal sõpru.

Sa oled väga palju ilusaid laule kirjutanud, aga kui mõnda neist esile tõsta, siis mulle meeldivad eriti näiteks Happy End ja Kultasiivin.

Laul on nagu lind. Sa saadad selle lendu ja loodad, et ta lendab kaugele. Kunagi ei tea, kuhu ta pesa teeb: siia või hoopis sinna. Mõnikord mõtled, et nüüd on hea laul, aga see lind ei lenda kuhugi, hoopis sureb. Teinekord jälle vaatame, kas see nõrk lind üldse tõusebki lendu. Aga siis ta lendab ja kuuled, kuhu ta on läinud. See on huvitav. See on see, kui Jumala tuul võtab ja kannab. Kõike võib juhtuda.

Minu käes on Exiti uusim plaat. Kuidas need laulud sündisid?

See on hea, et meie bändis on mitu inimest, kes kirjutavad laule. Mina olen kirjutanud sellele plaadile neli laulu, Jarilt on ka neli. Matti on teinud ühe, kitarrist Jarkko on teinud ühe. Make... aa, Make (Markku hüüdnimi –toim) ma unustasin. Markku Perttilä on teinud kaks laulu, ta on elukutselt muusik. Ja Jari Levy õpetab ülikoolis muusikat. Aga ülejäänud bändiliikmed teenivad leiba mõnel teisel erialal.

Enda laulude tekkest tean kõige paremini rääkida. Sellel plaadil on selline vaikne laul nagu „Usko ainoastaan“ (Üksnes usu). Ma olen kohanud palju kogudusetöö tegijaid, kes on väsinud ja nad on kaotanud rõõmu ja innu teha evangeeliumitööd. Sellest on saanud nende jaoks töö. Nii et see laul on pühendatud neile.

„Ihmeellinen päivä“ (Imeline päev) – selle tegin aasta tagasi festivali Maata Näkyville tarbeks. Poisid kiitsid, et hea laul on.

„Vielä en ole kotona“ (Ma ei ole veel kodus) – selle ma viisin kingituseks, kui aasta tagasi läksin esimest korda Austraaliasse. Selle stiil meenutab veidi ansamblit U2 ja veidi ka Austraalia Hillsongi stiili. Selle laulu mõte on, et kogu elu oleme reisil taevakoju.

Ja siis laul pealkirjaga „Simson“. See on bluusistiilis ja selle olen pühendanud Piibli Simsonile. Ma küsin, kus on Simson täna. Kus ta on? Sellised inimesed, kes tahavad usu eest võidelda.

Rääkisid täna ühe huvitava loo tumedanahalisest inimesest Soome kirikus. Kas sa jutustaksid selle uuesti, et ka ajakirja lugeja saaks sellest osa?

Hästi. Minu sõber on kirikuõpetaja Tamperes ja tema piirkonnas on mitu luteri kirikut. Alati, kui ta ühes kirikus käis midagi tegemas, nägi ta koguduse keskel istumas üht süsimusta meest. Alati samas kohas. Ja kord läks siis mu kirikuõpetajast sõber selle mustanahalisega rääkima. Ta kuulis sellise loo.

Mees ütles, et ta tuli Soome Nigeeriast. Ta on üksinda külmal maal. Otsib sõpru. Ja kuna ta on kristlane, siis otsustas tulla kirikusse. Ta ei läinud mitte tagumisse pinki ega tühja pinki istuma, vaid vaatas, et kus on ikka inimesi ja läks nende juurde istuma. Ja siis ta märkas, et mõne aja möödudes soomlased, õed ja vennad, järsku tõusid ja läksid teise pinki istuma. Ja tema jäi üksi. Aga ta ütles: „Mina otsustasin, et olen kristlane ja see on kirik, Jumala koda. Mina tulen igale jumalateenistusele isegi siis, kui mitte keegi kunagi mulle midagi ei ütle.“

Mis ühtsus see selline on? Mis kogudus ja kirik see on? See on selline asi, mis ei piirdu ilmselt ühe kirikuga. Me tuleme üksi ja läheme üksinda. Mina usun, et Jumal pole seda niiviisi mõelnud. Kogudus, kus hoolitakse, armastatakse, kuhu võetakse vastu, kus on soojust ja naeratust – see kutsub inimesi. Aga kogudus, kus on vaid surnud rituaalid – sinna ei tulda.

Praegu ju suured Ameerika ja Euroopa kirikud kogu aeg vaid vähenevad. Aga kui vaadata Aafrikat ja Aasiat, siis seal väikesed kirikud kasvavad tohutu kiirusega.

Oled lapsepõlve veetnud Aafrikas.

Jah.

Seega pole sa ilmselt ka tüüpiline soomlane.

Ma ei oska öelda. Olen natuke liiga palju päikest saanud (muigab).

Et Aafrika kultuur ja inimesed on sind mõjutanud.

Seda kindlasti, aga see on hea asi, et saab õppida. Meil on palju, mida neile viia, samas on ka palju sellist, mida sealt tuua. Näiteks see rõõmsameelsus, üheskoos elamine, ühtsus ja spontaansus elus.

Kas sa oled ka hiljem Aafrikas käinud?

Mõned korrad olen. Kaks aastat tagasi viisin ka oma pere Aafrikasse. Vaatasime kõik need „pühad“ paigad üle (muigab) – Vaata, issi oli siis siin! Ja selle puu otsa ronisin. Ja seal oli see uss.

Tekitas nostalgiat.

Suurepärane kogemus. Lapsed räägivad, et lähme ühe korra veel sinna.

Kas tulemas on ka uusi plaate?

On (kaval nägu peas). Järgmine plaat on koos poisiga, koos kellega õppisin samas koolis. Tema nimi on Jaakko Löytyy. Ta on legendaarne mees, teinud palju laule ja oli mulle inspireerijaks, kui olin noor. Ja nüüd meie, kaks aafrika meest...

Kaks valget aafrika meest...

...jah, teeme ühise plaadi ja meil tulevad ka ühiskontserdid. Korjame raha, et ühes Aafrika haiglas saaks remonti teha. See on selline haigla projekt. Ja sellele plaadile tuleb ehe aafrika muusika. See plaat peaks ilmuma sügisel.

Ja siis on mõte, et äkki teeks jälle mõne lastelaulude CD, sest aeg-ajalt ma olen neid teinud. Ja siis on ka ülistuslaulude plaadi idee, sinna võiks koguda uued ülistuslaulud. Vaatame, mis saab.

Aga EtCetera? Milline kava kooriga on?

Tegutseme nendega samamoodi nagu Exitigagi. Uus asi on see, et käime kooriga erinevates kirikutes mitte just kontserte andmas, aga teeme selliseid õhtuid, mida kutsutakse külalistemajaks. Idee on selles, et seal on rõõmus muusika ja hea evangeelne sõnum ja palve. Samuti on laud kohvi ja suupistetega. Need on sellised toredad õhtud, kuhu inimestele tõesti meeldib tulla.

Oled öelnud, et kõik muusikastiilid on sobivad kristliku sõnumi edastamiseks. Aga kas sul on oma lemmikstiil, mida kõige meelsamini viljeled?

Afro (särav naeratus näol). Ja siis akustiline muusika. Ehk siis lihtsalt paar kitarri ja laul. Selline lihtne muusika.

Eks Exiti stiil meeldib mulle ka, aga kui saan valida oma stiili, siis valin akustilise.

Kui palju oled laulnud koos oma perega?

Naisega olen teinud kaks plaati. Ta on hea laulja ja tema teeb diakooniatööd.

Lapsed – mõlemad tütred on lihtsalt suurepärased lauljad. Paremad kui mina. Neist veel kuuldakse Soomes.

Vanem tütar on 22-aastane ja õpib muusika- ja teatrikoolis. Nüüd eeloleval suvel laulab ta muusikalis West Side Story, mida etendatakse Turus. Poeg Janne on 20-aastane, tal on oma bänd – löökpillid, kitarr ja viiul. Bändi nimi on Idän ihmeet (Ida imed) ja see on Soomes menukas bänd.

Siis on 16-aastane tütar, kes laulab väga ilusti ja kirjutab ise laule. Noorim lastest on 7-aastane poeg, kes alustas klaveriõpinguid. Selline pere on meil.

Kui salvestan plaate, siis kutsun oma lapsi, et tulge laulma. Neid on tore kaasata. Meile on öelnud, et tehke oma pereplaat. Aga tütred ütlevad selle peale: „Ei, ei! See oleks nagu perekond von Trapp“ (viidates laulvale perekonnale muusikalist „Helisev muusika“, ise muigab). Eks näis.

Sel aastal oli Eurovisioonil küllalt palju laule, mis rääkisid Jumalast või igavikulistest teemadest. Mis sa arvad, millest see tuleb, et sellises kohas... sellised laulud?

Kunagi võitiski ju laul „Halleluuja“ (Pekka hakkab mõnusa fiilinguga laulu refrääni laulma ja sõrmenipsu tegema). See näitab, et vaimulikud mõtted ja küsimused ei sure. Need ilmnevad sellisel viisil, tulevad inimeste mõtetesse ja see on osa elust. Ateism ei ole vastus. Ateistidel on ju samad küsimused.

Keegi on öelnud, et inimeses on Jumala suurune tühimik. Miski muu asi ei sobi sinna. Inimene küll üritab erinevate asjadega – raha ja aadetega... –, aga see on nii suur auk, et üksnes Jumal saab selle tühimiku täita. See pole sugugi halb, et inimesed sellistele asjadele mõtlevad. See näitab, et sellised teemad käivad inimesega tema argipäevas kaasas.

Kui muusika kõrvale jätta, siis millega sulle veel tegeleda meeldib?

Ma olen saanud südamesse kutse aidata Soome kirikul muutuda. See on minu suur ülesanne. Olgu siis muusika sellega seotud või mitte.

Aga kodus – olen kulinaar, mulle meeldib teha süüa. Valmistan hoidiseid – teen kurki sisse ja mahla... Naine ikka naerab, et mehele selline töö meeldib. Ja siis mulle meeldib aiatöö. Esmaspäeval, kui mul hakkab puhkus, võtan labida ja lähen maasikamaad tegema.

Siis meeldib mulle ehitada – enne Eestisse tulekut tegin redeli valmis. Elame järve kaldal, olen sinna välisauna ehitanud. Mõlemad tütred on saanud minu valmistatud nukumaja. Ja mulle meeldib sport ja jalgpall, seda on tore mängida.

Kas on midagi, mida tahaksid Eesti kristlastele öelda?

Olge julged! Meil ei ole midagi häbeneda. Me oleme võitja poolel. Olge julged – vihm tuleb. Jumal tahab meid kõiki kaasata. Tööd on nii palju – omavaheliseks võitluseks ei ole aega. Kõigile jätkub tööd. Kristlastel on teatud küsimustes küll erinevad arusaamad, aga ometi – meil on sama Jeesus ja me teeme ühist tööd. Vihm tuleb!

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat