Olvi Pukk: Olen Jumalale väga tänulik

Põltsamaa adventkoguduse 100-aastane aktiivne liige Olvi Pukk on lahke ja abivalmis inimene. Ta on koguduse ettevõtmistes alati osaline – olgu siis osalejana või korraldusmeeskonnas. Tema elus on olnud suuri katsumusi, samas ka Jumala hoidmist ja kaitset. Killukesi oma suurest kogemustepagasist rääkis Olvi, viibides külas ning tema mõtteid kuulasid ka koguduseõed Elli ja Irma.

Missugune oli sinu 100. sünnipäev?

Ma ei osanud arvata, et nii ilus kontsert minu auks tehakse. Väga armas oli. Olen tegijatele väga tänulik, ehkki tähelepanu keskpunktis oli raske olla.

Telefonikõnesid oli hästi palju, inimesed muudkui helistasid.

Sain sünnipäevaks seitse kaarti, millel on number 100 peal, ja kõik on erinevad. Huvitav, et sajaseid kaarte nii palju tehakse.

Üks pidu korraldati Sulle juba kaks kuud varem.

Noora ja Terje (Olvi tütar ja tütretütar, toim) tahtsid teha mulle üllatuse. Nad võtsid minu vennatütardega ühendust ja kutsusid augustis suguvõsa kokku. Ei teadnud ju, kas oktoobris on koroona tõttu võimalik koguneda. Vennatütardest järgmist põlvkonda ma ei tunne enam, kõik elavad eraldi. Oli tore neid kõiki näha.

Võtsime suguvõsa kokkutulekule kaasa ka minu kirjutatud eluloo, kus on kirjas sündmused kuni Põltsamaale tulekuni, nuku, mille sain 2-aastaselt, kui ema selle mulle õmbles, ja tunnistused. Omal ajal sai õpitud Piiblit, igatemoodi olin saanud tunnistusi. Kuna koosviibimise aeg oli lühike, polnud inimestel aega neid vaadata.

Missugused mälupildid meenuvad sulle oma lapsepõlvekodust?

Sündisin Narvas. Olen peres kaheksas laps. Kaks venda ja kaks õde olid enne minu sündi juba surnud. Kui mina sündisin, oli üks vendadest 19, teine 13 ja kolmas 8. Olin nagu üksik laps, vennad olid ju poisid ja minust palju vanemad.

Koguduseõde Irma Maikalu lisab, et sel ajal oli tavaline, et pooled lastest surid. Arstiabi polnud, aga levisid nakkushaigused ja ka muud haigused olid.

Meie maja oli Tallinna maantee ääres, kaks maja oli veel linna servani.

Siis olid kinnised õued. Meil oli hobusetall ja sulased, kes oma kodust tööl käisid. Linnast seitse kilomeetrit väljas asus kasarmu. Sõdurid tulid linna ja lahkusid linnast alati lauldes. Mul oli tarvis neid värava juurde vaatama minna.

Olin 11-aastane, kui Narvast ära läksime. Olin siis kopsuhaige, arvelt võeti maha 17-aastaselt. Nakkusohtlik ma polnud ning koolis võisin sel ajal käia. Kaks aastat olin vahepeal kodune – elasime Utria külas ühes talumajas männimetsa ääres, saime seal värsket piima ja ma paranesin.

Räägi oma kogudusse tuleku lugu!

Minu isa Timofei oli õigeusu kiriku vanem, nii et oma lapsepõlve alguses olin õigeusu kirikus. Siis pandi mind pühapäevakooli baptistide juurde. Kaks aastat käisin seal. Mõne aja pärast hakkas ema käima meie koguduse koosolekutel ja mina koos temaga.

Seeriakoosolekud olid küllaltki tihedad ja lõppesid ristimisega. Ütlesin pastor August Augile, et mina tahan ka ristimisele minna. Olin siis 9-aastane. Ta käis kaks korda meie juures mind küsitlemas. Ma olin enne kooli lugemise omal käel ära õppinud. Olin kirjandust lugenud ja oskasin esitatud küsimustele vastata. Mul on hea meel, et ta mind sel korral kõrvale ei lükanud.

Kes sind ristis?

Aug. Ristimine toimus Narva jões, saksa surnuaia läheduses. Minu mälestuste kohaselt oli tookord 23 ristitavat. Siis olid üldse suured ristimised. 

Irma Maikalu lisab, et toona tuli palju inimesi kogudusse. Ka maapiirkondadest.

Oi, kui toredad maainimesed olid! Meist kolmeteist kilomeetri kaugusel elas kaks koguduseliiget. Üks elas ühes, teine teises külas. Külad paiknesid enam-vähem kohakuti. Reede õhtul kogunesime kokku, jalgsi läksime kas ühe või teise juurde ja olime seal ka ööd. Üks peredest oli Kala, kes olid Aleksander Kala sugulased. Hingamispäeva õhtul sai siis koos koju tagasi mindud, sest pühapäeval oli tarvis tööle minna. Autoliiklus polnud siis selline nagu tänapäeval. Kõige suurem õnn oli, et meid alati oodati. Meid koheldi väga hästi.

Räägi Narva kogudusetööst!

Meil Narvas Tolli tänaval oli koos baptistidega üks palvela. See ei olnud suur kirik.

Kui olin 15-aastane, tulime Narva tagasi. Siis pandi mind koguduse kirjutajaks ja hakkasin laulukooris käima. Vahetevahel toimusid õppused.

Sõja ajal andsime kaks aastat välja noorteajakirja Noorustuli. Mul on neid omajagu alles. Olin selle ajakirja toimetaja ja levitasime seda Narvas. Alustasime sügisel ja kolmanda aasta veebruaris lõppes ajakirja väljaandmine, kui linnast lahkuma pidime.

Kohutavad raskused on elus üle elatud ja kõigest on Jumal välja toonud. 24 000 inimest saadeti küüditamise ajal oma kodust minema, Leningradi oblast tehti ka tühjaks. Minu mees on ka sealt tulnud, ehkki ta oli eestlane. Oli õnn, et sakslane sai aru, et eestlased tuleb jätta Eesti ja soomlased Soome.

Kirikus sinu eluloost ülevaadet tehes nimetas su vennatütar sind oma kasuemaks.

Minu noorema venna tütar Malle on nagu meie pereliige olnud. Ta oli 9-kuune, kui meie juurde toodi. Tema emal oli veel kaks last, kelle eest hoolitseda.

Tulin töölt ja vaatan: minu isa voodis magab 9-kuune. Nemad elasid Kiviõlis ja ma polnud teda näinud. Olin siis 17-aastane.

Minu ema oli kodune ja sai siis seda last kasvatada. Aga ema jäi haigeks. Tegelesin siis temaga nagu väikeste lastega ikka. Ta oli hästi asjalik. Kaks aastat käis minu juurest ka koolis, pärast elas keskkooli lõpetamiseni oma kodus. 

See, et ta nüüd kirikus nii ilusti sõna võttis ja Jumalale tänu tõi... ma olin kohe imestunud.

Ta meenutas ka sellist olukorda sõja ajal, et tahtsite öömaja, aga teid ei võetud vastu. Järgmisel hommikul polnudki enam seda maja. Oligi nii?

Oli. Nad ei võtnud meid vastu, aga mine tea, mis meist siis oleks saanud.

Ma saan sellest maainimesest aru küll. Kas sina tahaksid võhivõõraid vastu võtta, kui neil on täid küljes? Me olime täitanud, esimeses öömajas saime juba täid. Kui saime ükskord püsivama peatumispaiga, saime end ära puhastada. Seda elu peab elama, seda ei oskagi rääkida.

Jumal on meid väga eriliselt hoidnud, sõja ajal oli väga palju selliseid olukordi. Eestimaa on palju kannatanud. 

Mis ameteid sa elu jooksul pidanud oled?

Õppisin Narva õhtukoolis õmblejaks, 1940. aastal lõpetasin kooli. Aga siis töötasin miilitsas, olin lihakombinaadis kontroll 26 aastat, olin nagu võõrtööjõud, kontrollides nende sisse- ja väljavedu. Seal oli tarvis ka hingamispäeval pool päeva tööl olla. Autod sõitsid ja neid oli vaja kontrollida.

Mul olid head töökaaslased, isegi brigadir tegi mõnikord minu eest hingamispäeva hommikuti töö ära. Mina tegin siis nende eest pühapäeval tööd. Kui hingamispäevade asi meelde tuleb, käib praegugi valutunne seest läbi. Iga kord pidi kedagi paluma. Aga inimesed tulid vastu.

Kuidas sinu kodust sai Narvas kodukirik, nagu Rein Kalmus kõnes mainis?

Meie läksime 1950. aastal Narva tagasi elama ja ehitasime sinna oma kodu. Minu mees ei olnud kirikule vastu. Linnas kirikut polnud ja siis nad käisid meie juures. Osasaamisele läksime Rakveresse, kus elas ka Ilse (Kalmus, Olvi hea sõbranna, toim), kes meid vastu võttis.

Meie maja oli Narva jõe ääres kõrge kalda ääres. Meil oli ka oma paat. Aasta enne pensionile jäämist pidi Kalmuse Maimu tervise pärast töölt ära tulema ja siis ta oli meie juures. Minu ema oli juba haige, aga mina käisin tööl. Reedeõhtuti ja hingamispäeviti, kui võimalus oli, istusime paati ja läksime sõitma. Maimu laulis alti ja mina sopranit, nii et jõgi kajas. Olid ilusad ajad!

Millal oli kõige ilusam aeg sinu elus?

Ilmselt oli see 1940. aasta, kui sõda polnud siin veel alanud. Lõpetasin suvel keskkooli ja sügisel abiellusin. Meie koguduse rahvas käis Narva jõe ääres ühe sugulase juures ujumas. Laulsime palju.

Siis oli umbes 16–17 kilomeetrit teisel pool Narva jõge ka veel Eesti alad. Olen tollase riigipiiri ka ära näinud.

Kuidas sai üle kolmekümne aasta tagasi Põltsamaa teie pere uueks kodukohaks?

Tulime siia, kui Terje (noorem tütretütar, toim) oli 3,5-kuune. Ta vajas pärast sündi kohe operatsiooni, aga Narvas ei hakatud temaga tegelema. Väimees hakkas siis otsima võimalust, kust leida lapsele arst. Põltsamaal leidus arst, kes saatis Terje ravile. Kohe tehti lapsele operatsioon.

Olen Põltsamaa rahvale väga tänulik, mind võeti siin hästi vastu.

Kui palju sa õmblejana oled töötanud?

Vähe. Kui ma siia Põltsamaale tulin, siis siin õmblesin paljudele.

Vestlust jälgiv Elli Kaasik lisab: „Kui mina veel Olvit ei tundnud, ütles Inge õde Eha: „Mõtle, Narvast tuli üks kena inimene siia ja hakkas mulle õmblema. Ma pole ühegi õmblejaga rahul olnud, aga tema teeb sellised riided, mis mulle nagu valatult selga sobivad.““

Minu vanim poeg palus küsida, et mis on sinu pikaealisuse saladus.

Teil on kõik eeldused selleks olemas. Ma usun, et meie koguduse õpetus toitumise kohta on õige. Samas võib toiduga ennast ära ka tappa. Olin vist 5-aastane, kui ema hakkas käima adventkoguduse koosolekutel, siis meil enam sealiha kodus ei olnud. 

Mul on ka ema geenid. Temal jäi sajast puudu seitse kuud.

Kas vastab tõele, et sul pole vaja ühtegi rohtu tarvitada?

Päris õige ei ole. Kui mul sünnipäeval närv sees oli, võtsin südamele kolm tabletti.

Kõige hullem on see, et võin minestada. Tavaliselt viib Noora mu hommikul kirikusse ja pärast tuuakse koju. Aga ükskord ei julgenud ma kirikus paluda, et mind koju toodaks. Jalutasime koos Elliga tuttava juurde. Hea, et ma sain trepist üles ja jõudsin istuda enne, kui minestasin. Mulle ei meeldi abi paluda, aga vahest ikka peab.

Millega sa oma päevi praegu sisustad?

Õmblen kotte. Seni on mul riiet jagunud, seda on mulle ka toodud. Viimasel ajal mul on nägemisega pahasti. Pean nüüd ootama, et silmaarstile pääseda. Hirmutav on mõelda, et silmanägemine võib ära kaduda. 

Ise mõtlen, et kas elan veel selleks, et palvetada pere eest. Me ei saa vägisi kedagi kuhugi vedada, aga palvetada ikka saame. See on ka ainuke asi, mida saame teha. 

Intervjuu lõppedes lubas Olvi end koju sõidutada ning näitas oma nukku, mille ta emalt 2-aastasena sai. Laual lebasid tal õnnitluskaardid, nende hulgas kiri praeguselt Eesti vabariigi presidendilt ning kunstiteosena mõjuv õnnitluskaart Põltsamaa vallavalitsuselt.