Patrick Johnson: Iga loo taga on suurem lugu – suur võitlus

Hingamispäevakool peaks olema koht, kus me kasvame jüngriteks. Oleks hea, kui saaksime kutsuda piiblitundi oma sõpru, et see poleks liiga sissepoole suunatud. Piiblitund peaks olema misjonimeelsem – see on imeline arendav keskkond, kus uurida erinevaid Piibli teemasid. Me kipume selle muutma siseringi tunniks, kus vajume vaidlustesse. Vähemalt mõned grupid võiksid olla väljapoole suunatud. 

Mis sulle hingamispäevakooli juures meeldib? 

Ma naudin mõttevahetust teiste inimestega. Mulle meeldib Piiblist tõdede avastamine ja teiste inimeste arvamuse kuulamine, see, kui me kasvame oma kogemuse ja arusaamise jagamise kaudu Jumalale lähemale. See on üks asi, mida olen alati nautinud. Pluss mulle meeldib ka õpetada. 

Me peaksime hingamispäevakoolis väljendama oma arvamusi ja samal ajal keskenduma piibliõppele. Missugune on tasakaal nende kahe vahel?

Me võtame hingamispäevakooli tunnis piibliteksti ja püüame sellest aru saada. Aga me peame tooma juurde oma kogemuse selle teksti kohta. Me vajame seda. Muidu on see tavaline klassiolukord, kus me õpime õpetajalt. Tund muutub elavaks, kui sisaldab ka kogemusi, nii et mõlemal on oma osa. 

On vaja hingamispäevakooliks valmistunud õpetajat – seda kindlasti, aga vajame ka dialoogi. Minu jaoks muutub Sõna sellises kontekstis elavaks, kui arutame, kuidas sa seda koged, mida sa sellest arvad, millega sa oled nõus ja millega ei ole. Alustada Sõnaga – kohe kindlasti –, ei tule ainult enda ideedega – alustada tuleb Sõnast: mida see võis toonastele inimestele tähendada ja mida see võiks tähendada meile täna.

Meil on vaja valmistunud õpetajaid. Kust me selliseid inimesi saame?

Jah, tõesti. Me otsime kogudusest inimesi, kellel paistab olevat õpetamise and. Seejärel peab neid ilmselt koolitama, kuidas õpetada, kuidas teisi kaasata, eriti dialoogide alustamise osas. See on oluline, et õpetajad kõike seda oskaksid. Nad ei pea tingimata teoloogiliselt väga haritud olema. 

Olen veendunud, et adventistid on Piibli taaslugejad. Meil on Piiblist loopõhine arusaamine. Meil on Piibli ajajoon. Piibel on Jumala tõend, et Ta on hea Looja, kes Ta alati on olnud. Ta ei ole selline, nagu vaenlane väidab, et Ta on. Vaenlane püüab Jumalat näidata halvas valguses. Sageli, kui loeme Piiblit, eriti Vana Testamenti, mõtleme, et me ei ole Jumala headuses väga kindlad: inimeste tapmine, veeuputus. Siis jätame need teemad rahule ja läheme Jeesuse juurde – see on turvaline. Aga arvan, et peame minema tagasi algse loo juurde ja küsima: mis siin toimub? Kas siin toimub midagi, mis on meie eest varjul? Kui meil on selline suhtumine, et Piibel on Jumala tõend, siis võime sellega vaevelda, ja see on okei, see on peamine eeldus, mida õpetaja vajab – arusaamist, et selle konkreetse õppetüki taga on suurem lugu. Ehk peaksime selle kohta, mida parasjagu loeme, esitama teistsuguseid küsimusi? tõlgendamise osas on kolm küsimust: 1. mida see tähendas toonastele inimestele ja 2. mida see tähendab meile täna? Kuna me oleme adventistid, küsime enne teist küsimust kolmanda küsimuse: mida see ütleb Jumala kohta? Kui esitad selle küsimuse, muutub Piibel meile elavaks, sest see on taaslugemise küsimus. 

Missugune on sinu ideaalne hingamispäevakooli tund? Kui sa ise ei ole õpetaja.

Ideaalselt peaks hingamispäevakoolitunnis olema veidi aega kogemuste vahetamiseks ja palvetamiseks. Me keskendume õppetunnile ja mõtleme, et sellest piisab. Tegelikult peaks seal olema ka osaduse aega – see oleks tõeliselt hea. Kuidas su nädal läks, üksteise eest palvetamine – see oleks väga hea. Ja seejärel õppetund, mis on peamine osa. See stimuleerib mõtteid, olenevalt sellest, kes veel kohal on ja mis teemal see on. 

Hingamispäevakoolis peaks olema ka misjonielement – meie grupina teeme midagi teiste heaks. See oleks ideaalne piiblitund, milles on need elemendid olemas. Tavaliselt keskendutakse vaid õppetunni õppimisele. 

Aga kui sa õpetad?

Mulle meeldib esile tuua seda, mida inimesed mõtlevad. Kui saan aidata neil avastada veel midagi Jumala imelisuse kohta, siis on see õnnestunud piiblitund.

Kas oled kogenud, et tunned piiblitunni järel ängi: kuidas keegi sai nii arvata või kuidas keegi ei mõista neid teemasid või tajub Jumalat nii teistmoodi kui sina…

Ehk oli see aastaid tagasi nii. Mõtlesin: nad peavad ju aru saama. Nüüd suhtun sellesse rahulikumalt. Usu arengus on erinevad staadiumid. Esimeses staadiumis on inimesele kõik uus, ta ei tea Piiblist palju. Teises staadiumis on küpsemad inimesed, nad saavad rohkem aru, kuid nad vajavad siiski üsna palju informatsiooni. Kolmas on edu tasand. Inimesed teavad Piibli kohta rohkem, nad on koguduses rohkem kaasatud, nad on juhid. Kolmanda ja neljanda tasandi vahel on midagi, mida nimetatakse hinge pimedaks ööks. Seal on kahtlused ning Jumalale ja kogudusele keeratakse peaaegu selg. Näib, et miski ei toimi. See tõukab sind edasi sügavamale pühendumisele või tagasi kolmandale astmele, kus ollakse väga hõivatud paljude asjadega. Neljas tasand on mõtlikum, seal küsitakse palju küsimusi. Alati ei ole neile küsimustele vastuseid, aga sellest ei ole hullu. Kujuta ette, et ühes tunnis on teise ja neljanda tasandi usklikud. Teise tasandi usklik soovib konkreetseid vastuseid, neljandas staadiumis olijale meeldib küsida – ja küsimuste esitamine on igati okei. Piiblitunnis võib selline seis tekitada keerulisi olukordi. 

Sellepärast on meil piiblitunnis palju mõtteainet, sest inimesed on erinevates etappides. Õpetaja peab aru saama, et me oleme erinevatel tasanditel, see on okei. Sellega ei ole midagi valesti, kus keegi on. Õpetaja peab lihtsalt keskenduma sellele, kuidas inimesed üksteist mõistaksid, selmet mõelda: sa pead aru saama nii, nagu mina aru saan. Ei pea. Viiendas staadiumis kasvab inimene rahulikumaks, mõistmine on suurem. Sa saad õpetada ja mõista rohkem seda, missugune on sinu roll. Kuues staadium on täiuslikkus ja ma arvan, et seal on ainult Jeesus. 

Sina oled…?

Ma arvan, et neljanda-viienda vahepeal. 

Kuidas sa sellest hinge pimedast ööst hingamispäevakoolis mööda said? Kõigi nende küsimustega, mis jäid vastuseta. 

See ei puuduta ainult hingamispäevakooli, see käib kogu usuarengu kohta. Mul oli faas, kui paistis, et kõik läheb halvasti, nii perekonnas kui ka usuteekonnal. Ma olin pastor Põhja-Norras, kus inimesed lahkusid kirikust, selle asemel, et kedagi oleks juurde tulnud. Minu vanemal pojal diagnoositi puue. See oli väga halb puue. Mul oli muresid Inglismaal minu laiendatud perekonnas. Korraga oli palju pingeid. Olin väga madalas seisus. Mõtlesin, et peaks loobuma pastoritööst. Oleks olnud hea, kui mul oleks olnud mentor. Siis mul ei olnud, nüüd mul on mentor. Õnneks – ma ei ole kindel, kuidas see juhtus – jõudis minuni Philip Yancey raamat „Mis on armus nii hämmastavat“. Avastasin seda lugedes, et asi ei ole selles, kui hästi sina toime tuled, vaid selles, kui hea Tema on. See aitas mind. See võttis aega, see ei juhtunud sõrmenipsust. Jumala armule saab toetuda. Kui sellest aru sain, lõpetasin enda edu ja ebaedu mõõtmise – nii tööl kui perekonnas ja kõiges muus. Ma lihtsalt uppusin Jumala imelisse armu ja see aitas mul sellest perioodist läbi tulla ja aitab ka edasi minna. 

Kas naudid nüüd piiblitunde teistega rohkem, kui oled mõned asjad enda jaoks selgemaks saanud? 

Ma mõistan, et kui keegi on teises staadiumis ja tal peavad olema must-valged vastused, siis olgu nii. Aga et nad kasvaksid, peab neid veidi nügima. Nii et küsimuste esitamine on teretulnud, et neil oleks teemasid, millega peab veidi maadlema. Kolmandas staadiumis võib tekkida tunne, et mul on kõik hästi, ma tean kõiki vastuseid, ärge öelge mulle midagi rohkemat. Aga ei, teada ja uurida on veel väga palju. Mine edasi, otsi edasi, küsi veel, püüa veel rohkem teada saada. Lõpp ei saabu kunagi. Kõige hullem asi on see, kui keegi ütleb, et ma tean tõde ja rohkem ei pea mulle midagi seletama. Ma arvan, et oluline on, et me saaksime aru, kus inimene on, aga aitaksime tal veel edasi kasvada.

Mida ootad meie õppevihikutelt? Missugune on sinu jaoks hea õppevihik?

Parim on, kui võetakse terve raamat, mitte teema – siis hüpatakse edasi-tagasi. Kui vaatluse all on raamat ja hakatakse aru saama, mis selles raamatus on – see on parim. Kolmeteistkümne nädalaga ühte raamatut siiski läbi ei uuri. Loodetavasti annab autor taustainfot, nii et saaksime seda raamatut paremini mõista. Oluline on mõista, kuhu see lugu Piibli ajajoonel paigutub. Esimese Moosese raamat on alguses ja paneb alguse kõigele, mis tuleb. Kui õppevihikus antakse tausta, siis hakkan uurima, mida Jumal siin teeb. Kui ma juhin tundi, siis ma ei käi kõiki päevi järjest läbi, kasutan piiblisalme ja uurime, mida need meile räägivad. Võib uurida nii, nagu igaüks soovib – igal päeval oma osa, aga teinekord ei ole õppetükivihik parim lähtealus. Loe piibliteksti ja püüa selle üle mõelda. Kõige peamine küsimus on: mida ütleb see tekst Jumala kohta?

Kas oled ise mõne materjali kirjutanud? Mis teemal sa tahaksid õppetüki koostada? 

Ei ole kirjutanud. Ma olen sellele küll mõelnud, aga olen otsustanud, et seda oleks mulle liiga palju. Ma kirjutasin hiljuti raamatu kolme ingli kuulutusest – see oleks üks võimalikke teemasid, mida uurida. Minu doktorikraad on erivajadustega inimestest – see on oluline teema. Aga sellega ei saa vaatluse alla võtta ühtegi piibli raamatut, nii et sellega oleks keeruline. Meil ei ole hingamispäevakooli materjale puuete kohta olnud. Ma olen selle kohta küsinud, aga mulle on vastatud, et kolmteist nädalat sel teemal oleks liiga palju. 

Kas me peaksime hingamispäevakoolis jõudma ühesugustele arusaamadele, ka enda koguduse põhiuskumuste teemal? 

On variatsioone, kuidas me asjadest aru saame. On üks asi, mille kohta peaksime ühte moodi arvama – missugune on Jumal. Võta Iiobi raamat. Seal on kolm teoloogi, kes tulevad Iiobi juurde, kes kogeb midagi hirmsat. Nende arusaamine on Iiobi omast erinev. Nad saavad aru, et Iiob on teinud midagi valesti ja Jumal karistab teda. Iiob on kasvanud samas keskkonnas, aga tema mõtleb, et see ei ole loogiline, sest tema suhe Jumalaga ütleb midagi muud. Ma ei saa aru. Ma tahan temalt küsida. Aga sõbrad ütlevad, et ära küsi Jumalalt, sa saad surma. Lõpuks Jumal ütleb, et Iiobil on õigus, teil kolmel mitte. Nii et on õige arusaamine Jumalast ja vale arusaamine Jumalast. 

Meie roll adventistidena on aidata inimestel mõista Jumala iseloomu. Ta ei ole selline, nagu vaenlane Teda portreteerib. Kahjuks paljud religioonid, paljud kristlased ja isegi meie koguduse liikmed ei mõista Jumalat – samamoodi nagu Iiobi sõbrad. Meil on mõtteid Jumala kohta kohtunikuna, karistajana, isikuna, kes seab standardi ja meie peame selleni ulatuma. See ei ole väga armulik. Jeesus võitles sellega alatasa. Me peame jõudma sellesse kohta, kus näeme Jumala iseloomu ja suhestume sellega. 

Ma olen palju Ellen White’i lugenud ja paistab, et ta – ma ei tea, miks ma seda varem ei ole märganud – räägib kogu aeg Jumala iseloomust. Kui ta räägib lõpuajast, ütleb ta alati, et Jumal ootab, et Tema rahvas mõistaks Tema iseloomu. Kui me sellest aru saame, siis on see kutse – see on meie vastutus, õppida Teda tundma ja aru saama, missugune Ta tegelikult on. Selleni jõuame alles siis, kui mõistame suurt võitlust. Kui me loeme Piiblit, siis peame aru saama, et selle loo taustal toimub midagi. Me ei peaks lugema ainult pindmist lugu, vaid seal on midagi enamat – mida see ütleb Jumala kohta. Seda tuli Jeesus tegema. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus, et Ta tuli ilmutama Isa. Oma lõpupalves Ta ütles, et näitas meile Isa, nüüd te teate, missugune Ta on. See on meie töö – näidata maailmale Jumala iseloomu. 

Lähme hingamispäevakooli tehniliste külgede juurde. Kas see peaks alati olema väikegruppides?

Me õpime paremini väikegruppides. Sa võid õpetada, aga kas inimesed õpivad, see on teine teema. Ka koolides õpitakse aina enam gruppides. Kui keegi ees õpetab, siis seda võib aeg-ajalt teha, aga inimesed ei õpi seal, nad saavad küll fakte, aga… 

Missugused oleksid mõned punktid või soovitused, mille sooviksid anda hingamispäevakoolitunnis osalejatele?

Tule tundi nii, et oled materjali vähemalt vaadanud. Kui sa soovid panustada, siis peaksid enne millelegi mõtlema. Kui teeme seminari ülikoolis, peab selleks valmistuma. See peab olema esimene punkt. Teiseks peab teisi kuulama ja teistelt õppima. Peab mõistma, kuidas see, mida praegu õpitakse, sobitub suurde pilti. 

Kas mul on piiblitunnis osalejana kohustus kuulata või on mul kohustus panustada?

Me oleme erinevad. Aga piiblitunni olemus on see, et me panustame koos. See on selle tunni eesmärk – sa võid ise endamisi õppida, aga oma küsimuste ja mõtete toomine piiblitundi on oluline. Kui mõtled kõigile nendele inimestele, kes kohal on, siis seal on väga palju panustamisvõimalusi. Meie esimene eesmärk peaks olema, et ma panustan. On neid, kes on väga häbelikud ja kes ei soovi midagi öelda – ma saan aru. 

On vale arusaam, et piiblitundi peab tulema mingite uute arusaamadega. Meil on kõigil oma arvamused loetu kohta, oma mõtted ja iga mõte on oluline, on oluline see välja öelda, mitte oodata, kuni mul on midagi uut öelda. Sinu ütlemise viis võib panna kellegi teise mõtlema. Ära mõtle nii, et sul ei ole millegagi panustada, sest igaühel on oma osa. Me loeme Piiblit erinevalt, me kogeme seda erinevalt.

Missugused on sinu soovitused õpetajale?

Ole valmistunud, see on väga tähtis. Ole valmis kuulama. Olen näinud palju õpetajaid, kes soovivad läbida kõik seitsme päeva materjali. Ma ei arva, et see on kõige olulisem, et õpetaja peaks ütlema: „Me ei jõua sellest rääkida, peame järgmise päevaga edasi minema.“ Kui on mingi teema, mis on praegu oluline, inimesed maadlevad sellega, siis minge selle teemaga edasi. Kui te ei jõua kõiki päevi läbida, siis see pole probleem. Grupi dünaamika on olemas ja avastage koos. Kui te jõuate mingi tulemuseni, on see parem kui iga hinna eest kõigi päevade läbimine. Oluline on, kuidas inimesed seda tundi kogevad. 

Palun arvestage kõigi lugude taustana suurt võitlust. See annab perspektiivi ja Piiblile uue vaate. Vaata usuarengu staadiumeid – see aitab inimesi mõista. Ei pea omavahel võitlema, kes on erinevad, ehk saad neid mõista. See ei tähenda, et ei saa inimest edasi nügida.