"Minu sõna ei tule tühjalt tagasi"

George Brown kasvas üles talus. Kui ta kooli lõpetas, läks ta kolledžisse, et saada õpetajaks. Kui ta õpingutega lõpule jõudis, määrati ta kooli, mis asus isa talust umbes 800 km eemal.

George tundis ennast oma uues keskkonnas väga üksildasena. Ta otsis midagi, mida teha. Ühel pärastlõunal, kui ta mööda tänavat kõndis, nägi ta plakatit, mis reklaamis huvitavaid koosolekuid prohvetikuulutuste kohta. See haaras ta tähelepanu. Sel õhtul läks ta seda meest kuulama, kes prohvetikuulutustest rääkis, ning see avaldas talle suurt muljet. Ta läks ikka ja jälle tagasi. Ta käis lausa igal õhtul kohal ning õppis Piibli kohta palju sellist, mida varem ei teadnud.

George kirjutas oma vanematele ning jutustas nendest tohutult huvitavatest asjadest, mida ta teada oli saanud. Isa reaktsioon ei olnu selline, nagu George oli oodanud. Ta isa oli ärritunud ja käskis tal kohe koht üles öelda ja koju tulla. Isa arvas, et poeg oli oma teerada täiesti kaotamas. Kuid George ei saanud lahkuda. Ta pidi selle kooliaasta lõpuni jääma.

Samal ajal otsustas ta isa, et uurib ise veidi Piiblit, et aidata pojal õigele teele tagasi saada. Ta uuris raamaturiiulit, et leida mõnd trükist, mis teda aidata võiks. Ta leidis raamatu "Kodused piiblilugemised". Ta ei mäletanud enam täpselt, kust ta selle raamatu saanud oli, kuid see pidi olema olnud mõni kirjandusevangelist, kes selles piirkonnas mõne aasta eest töötas ning sellele talunikule paar raamatut müüs. Ta hakkas täie tõsidusega seda raamatut uurima, kuid ei jõudnud eriti kaugele, kui avastas, et see raamat räägib täpselt sama juttu, kui ta poeg neile kirjutas.

Ta pani selle suure pauguga käest ning ütles oma naisele: "See on seitsmenda päeva adventistide raamat ja ma ei taha sellega mingit tegemist teha!" Ta läks tagasi raamaturiiuli juurde. Seekord leidis ta ühe teise raamatu, mille pealkiri oli "Taaniel ja Ilmutus". Ta mõtles endamisi: "Nüüd on mul õige raamat, mis mind aitab." Kuid taas ei jõudnud ta eriti kaugele, kui avastas, et ka see raamat rääkis samu asju, kui nende poeg kirjutas.

Nüüd oli ta juba väga ärritunud. Seekord virutas ta raamatu käest palju kõvema pauguga kui esimese ning ütles oma naisele: "See on ka seitsmenda päeva adventistide raamat! Ma ei taha sellega mingit tegemist teha!"

Järgmine raamat, mille ta uurimiseks ette võttis, oli Piibel. Ta kavatses pojale Piibli põhjal tõestada, et pojal polnud õigus. Kuid seegi kord ei jõudnud ta eriti kaugele, sest juba sealsamas, 2. Moosese raamatus, luges ta hingamispäevast. Siis pani ta Piibli käest, kahe teise raamatu otsa, ja ütles oma naisele hoopis teisel toonil: "Ma arvan, et see on ka seitsmenda päeva adventistide raamat."

George ning ta isa ja ema tulid pärast piibliuurimise tunde koos ristimisele. Nad ei suutnud kunagi meenutada, kes neile need raamatud müünud oli, kuid nad olid igavesti tänulikud, et kirjandusevangelist nende uksele koputas ja need ilusad raamatud nende koju tõi. Jumala Sõna ei tule Ta juurde tühjalt tagasi.