Jumala Sõna vägi: 1. osa

Hr ja pr Stepanova ja nende kolm last olid ateistid. Nad elavad Venemaal. Nad ei teadnud Jumalast ega Tema Sõnast midagi. Ühel päeval kõndis nende kuue ja poole aasta vanune poeg tänaval, kui jõudis ühe raamatuletini. Laual, muude raamatute kõrval, lebas venekeelne Piibel. Miskipärast tärkas selles väikeses poisis selle venekeelse Piibli vastu huvi. Ta polnud kunagi varem Piiblit näinud.

Kirjandusevangelist, kes leti eest vastutas, märkas selle noore poisi huvi Piibli vastu ning päris talt: "Kas sulle meeldib see raamat, poeg? Vii see endaga koju kaasa." Nii leidis Piibel tee Stepanovate koju.

Poeg hakkas Piiblit lugema. Püha Vaim pidi teda loetu mõistmisel aitama, sest kui hästi suudab üldse nii noor poiss lugeda? Ta avastas paljut, millest kunagi kuulnud polnud. Teemade hulgas, mis teda kõige enam huvitasid, oli Kristuse teine tulemine. Ta kutsus ka oma kaks õde, üheksa- ja üheteistkümneaastase, endaga koos Piiblit lugema. Vanem õde oskas paremini lugeda, kui tema ise, ja peagi veendusid nad kõik kolmekesi Piibli tõdedes.

Ühel päeval, kui ema köögis toimetas, astus poeg ta juurde ja ütles: "Ema, kui sa sured, lähed sa kaduma, ja me ei taha, et sa kaduma läheksid." Pr Stepanova oli oma poja avalduse üle alul väga üllatunud, kuid ütles siis: "Poeg, ma olen tugev ja terve. Sa näed mind siin veel palju aastaid. Võib juhtuda, et ma elan saja-aastaseks, enne kui suren." Poiss vastas sügava murega hääles: "Ema, isegi kui sa saja-aastaseks elad, lähed sa pärast surma kaduma!" Seepeale jooksis ta nuttes oma tuppa.

Pr Stepanova pani oma töö kõrvale ja läks pojale tema tuppa järele. Ta üritas anda endast parima, et poja nutmist vaigistada, kuid see ei õnnestunud. Poiss oli nii mures, et ema pärast surma kaduma läheb. Ta anus teda: "Ema, palun, usu. Kasvõi ainult natukene, aga, palun, usu!" Ainus, mida ema poja nutu lõpetamiseks teha sai, oli lubada, et ta usub. Kuid siis ütles poiss: "Ema, selleks, et uskuda, pead sa Piiblit lugema. Mingit muud võimalust pole." Ema andis veel ühe lubaduse.

Pr Stepanova asus Piiblit lugema, kuid pidas seda alguses veidraks ja igavaks. Ometi, mida enam ta luges, seda huvitavamaks see muutus. Lugedes tekkis tal palju küsimusi. Küsimusi, millele ta ei osanud vastata. Palju öid läks ta voodisse, need küsimused mõtteis kummitamas, ning polnud kedagi, kes talle vastuseid oleks andnud. Siis ühel ööl nägi ta unenäo. Selles unenäos näidati talle Piiblist tekste, mis aitasid tal paljudele oma küsimustele vastuseid leida. Ta ärkas üles, ronis voodist välja ja kirjutas kõik unes näidatud tekstid üles. Järgmisel päeval võttis ta Piibli ning märkis kõik need kirjakohad ära. Sellegipoolest ei leidnud ta vastuseid kõikidele oma küsimustele. Ta õppis juba Jumala Sõna armastama, kuid igatses seda paremini tunda. Selle loo ülejäänud osa loe homme hommikul.