Jeesuse sõnad ei jäta kahtlustki, et lahutus on tegu, mis ei vasta Jumala ideaalile. Jeesus nõustub Vana Testamendiga, kus Jumal ütles: „Sest ma vihkan lahutust.“ (Ml 2:16) Iga kristlane peaks seda vihkama. Lahutus tähendab suutmatust täita Jumala ideaali kahe inimese jaoks.
Siiski lahutatakse abielusid selles kaugeltki mitte täiuslikus maailmas ja samuti abiellutakse uuesti. Ebaõnnestumise häbimärgistamine ja purunenud perede hirmutav reaalsus painavad paljusid. Perekond on nii ühiskonna kui ka koguduse põhiline ehituskivi. Meil on õigus olla kurb ja isegi häiritud koguduse kõrge lahutuste määra pärast.
Mida peaks ette võtma? Kõike, mida saame teha nii individuaalselt kui ka kogudusena, et peresid koos hoida. Kindlasti peame toetama peresid, kellel on rasked ajad – ja enamikul meist on ühel või teisel hetkel. Paljud meist peavad hooliva südamega ära kuulama neid, kes püüavad oma abielu koos hoida.
Aga kuidas on nende abikaasadega, kes on ebaõnnestunud? Kas nad on lootusetult kadunud, eriti kui nad abielluvad kellegi teisega? Mitte siis, kui me usume Uut Testamenti.
Nagu tagarääkijad ja need, kes on uhked oma vaimulikkuse üle, nii juhitakse ka need, kes kannatavad purunenud abielu pärast, tagasi õndsakskiitmiste vaimus vaesuse, kurbuse, tasasuse juurde ning nälja ja janu juurde õiguse järele. Sellised saavad küllaga.
Tegelikult on lahutatud inimesed ehk tõenäolisemalt juhitavad tagasi õndsakskiitmiste ja risti juurde kui tagarääkijad ja vaimulikult uhked, sest lahutatute puudused ja patud on avalikumad ja neid patte kaldutakse vähem vagadusega katma kui teisi, millega seoses ei pruugita tunda ka vajadust abi järele. Kuid puhastamist vajavad kõik.
„Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!“
„Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!“
In English