Palve

Selle sõna kristlik tähendus eesti keeles erineb tavatähendusest üsna tugevasti. Eesti keeles tähendab palve tavaliselt viisakat soovi saada midagi või mingit teenet ehk teenust. Näiteks: palun andke, palun tehke, palun lubage jne. Vahel võib eelneda ka inimese nimetamine, kellelt palutakse. Ja nii kujutataksegi kristlase palvet stiilis: Jumal anna, anna...

Kristlikus terminoloogias tähendab palve aga sisult suhtlust Jumalaga. Olgu see siis kuuldavalt sõnastatud või südames mõeldes. „Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind! Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted! Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe – sina, Issand, tead selle kõik ära.“ (Ps 139:1, 2, 4) Jeesus manitses oma kuulajaid, et nad ei arvaks vajaliku olevat Jumalat oma paljude sõnadega ära rääkida. Mäejutluses andis Ta palvenäidise (Mt 6:9–13), mida Ta kordas, kui keegi küsis juhist palveks (Lk 11). See ei tähenda loomulikult, et kristlane peaks ainult neid sõnu kordama. Nii jääb see küll pähe ja seda korratakse nagu õpitud luuletust ja sisule vast enam ei mõeldagi.

Pöördudes „meie Isa“ poole, väljendame usku, et tegu on väga lähedase armastava taevase Isaga. Aga Ta ei ole seda üksnes minule, vaid meile, sest Tal on südamel kõik mind ümbritsevad inimesed. Öeldes „kes Sa oled taevas“, annan endale aru, et tegemist on kõikvõimsa Loojaga, mitte issikesega, keda õnnestuks oma tujude ja soovidega mõjutada. Meil on vaja soovida ja püüda käituda ning elada nõnda, et me end Tema lasteks nimetades ei kompromiteeriks Tema püha nime, vaid oleksime Tema iseloomu ja hoiakute peegeldajad neile, kes Teda veel ei tunne. Ja teades, et Tema soovib meile alati parimat, mida me patust rikututena alati ise näha ei oska, nõustuksime alati järgima Tema ilmutatud tahet ning oleksime valmis koostööks Temaga. Kui oleme õigesti häälestunud, on loodud pinnas oma soovide ja vajaduste väljendamiseks ilma, et selles ilmneks ahnust ja isekust.

Jeesus õpetas kasutama sõna meie, mitte minu. Ja nii leiame selles näidispalveski tõdemuse, et taevariigi olemus seisneb armastavais harmoonilistes suhetes. Ja seda nii vertikaalis – meie ja Taevaisa – kui ka horisontaalis – meie ja kaasinimeste vahel. Oleme pärilikult patustena ekslikud ja puudulikud ning seda alandlikult tunnistades oleme avatud Isa andestavale ja puhastavale armule. Taas on see võimalik ikka vaid siis, kui oleme tahtlikud samale hoiakule oma ligimestega. „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänu ütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ (Fl 4:6–7)

Taevane Isa, aita meil mõista, et palve on meie suhtlus Sinuga, mitte pelgalt soovide loetelu. Täida meie süda alandlikkuse ja usuga, et saaksime elada harmoonias nii Sinu kui ka ligimestega.

Rein Käsk