Ohver

Meie inimestena oleme isekad ja kipume mõtlema rohkem endale kui teistele. „Mul on kõht tühi, mul on vaja jõuda veel sinna ja tänna, mina pean bussis istumiskoha saama.“ Tänapäeva kiirustavas maailmas märkan seda iga päevaga aina rohkem ja arvan, et kiire elutempo ongi see, mis inimese vaatevälja ainult endal hoiab. See on nagu autosõiduga. Kui auto seisab, siis on juhi vaateväli 180 kraadi ehk juht näeb selle ala sees olevaid objekte ilma neile pilku suunamata. Mida suuremaks läheb kiirus, seda enam kahaneb vaateväli ja juht ei näe enam teeäärseid objekte. Kui elutempo on liiga kiireks läinud, siis ongi raske märgata teisi enda kõrval.

Tallinnas elades oli minu elurajoonis üks kodutu vanem meesterahvas, keda ma päris tihti nägin. Ma ei tea, kui kodutuks teda nimetada saab, aga selgelt olid ta elutingimused keskmisest palju halvemad. Kord ülikooli kiirustades kõndisime üksteisest mööda. Märkasin viimasel hetkel silmanurgast, et see oli tema. Kohe ütles Jumal mulle, et ma endale lõunasöögiks kaasa võetud pirukad talle annaksin. „Aga mina jään siis ilma! Need on ju nii head!“ ütlesin ma Talle vastu, meenutades, kui vesise suuga ma neid hommikul kotti pakkisin. Jumal ütles mulle uuesti: „Anna need pirukad talle!“ „Aga me oleme üksteisest juba päris kaugele kõndinud ja siis jään ma kindlasti loengusse hiljaks,“ otsisin ma mõjuvat vabandust. „Anna need pirukad talle!“ Rohkem ma vastu ei punninud, sest ma teadsin, mis on õige tegu. Minu isekas süda murdus Jumala ees ja ma jooksin sellele mehele järgi samal ajal kotist pirukakotti otsides. See mees oli nii tänulik, tema kurvad silmad läksid rõõmsaks ja täitusid pisaratega. Ta muudkui tänas mind, ma aga ütlesin, et tänagu Jumalat, patsutasin talle õlale ja jalutasin rahulikult ülikooli poole edasi. Milline tänu ja rõõm täitis nüüd minu südant! See võis olla selle mehe ainuke söögikord tol päeval ja sellele mõeldes tundsin ma suur häbi, kui isekalt ma Jumalale vastu hakkasin.

Mõned kuud hiljem nägin, kuidas üks prügiautojuht autoaknast välja kummardas, et sellele mehele oma lõunasöök anda. Huvitav, kas too juht ka oma südames sarnaselt minuga Jumalale vastu võitles, enne kui ta toidukoti aknast välja ulatas?

Peale oma kogemust, kui ma seda meest tänaval kohtasin, andsin ma talle, mida parasjagu sain: toitu, raha, sõbraliku naeratuse. See kõik oli ohver – midagi mulle olulist, millest ma kellegi teise kasuks loobusin. Need väikesed ohvrid olid võimalikud tänu sellele, et ma ise ennast igal hommikul kõigepealt Jumalale ohverdasin, sest Tema aitas mul hoogu maha võtta, et ma märkaksin abivajajat.

Jumal ei taha muud kui vaid sinu südant. Ta tahab, et sa iga päev ennast Talle üle annaksid ja Temas püsiksid. Me oleme kanged ja palume Jumala õnnistust oma plaanidele selle asemel, et ennast Jumalale ohvriks anda ja kogeda Tema plaanidest tulevaid õnnistusi. Anna ennast Jumalale! Ta juba ootab sind!

Armas Jumal, täname Sind, et Sa igatsed meie südant ja mitte meie täiuslikkust. Aita meil loobuda isekusest ja anda end täielikult Sulle üle, et võiksime märgata teisi enda ümber ja olla neile õnnistuseks. Luba meil elada Sinu tahtes ja tuua ohvreid, mis toovad rõõmu ja au Sulle.

Mariel Allak