Paasapüha

Avaldatud 15.7.2026, rubriik Päeva sõna

„Tall olgu teil veatu, isane, üheaastane; võtke see lammastest või kitsedest. Säilitage see enestele kuni selle kuu neljateistkümnenda päevani; siis kogu Iisraeli kogunenud kogudus tapku see õhtul!“ 2Ms 12:5–6

Sel esimese kuu 14. päeva õhtul tuli kodade uste piitjalad ja pealispuud määrida tapetud talle verega. Siis pidid kojas olijad koos kibedate rohtude ja hapnemata leivaga tulel küpsetatud talle täiesti ära sööma. Tol ööl käis surmaingel läbi Egiptusemaa ja surmas kõik esmasündinud kodades, mille ustel ei olnud verd. Ainus viis oma esmasündinu elu säilitada oli määrida selle uksepiitadele verd, see sümboliseeris Jumala esmasündinu verd. Paasatalle tapmine koos sellele järgneva vere määrimise ja söömisega tol ööl jäi sümboliseerima ka samal ööl toimunud Egiptusest väljatulemist ning meie väljatulemist maailma patuorjusest. Meie paasatall Kristus valas oma vere, meie patud tapsid Ta just samuti, nagu iisraellased tapsid tol ööl talle. Meie saame usus ohvri vastu võtta ja surmaingel astub mööda. Piibliuurijad on juurelnud sõna paasa tähenduse üle ja jõudnud järeldusele, et see tähendas Jumala kaitset, seda, et Jumal läks mööda, nagu on kirjas 2Ms 12:13, „kui ma näen verd, siis ma ruttan teist mööda“.

Aastatuhandete vältel pidasid iisraellased paasapüha, meenutades surmaingli mööda astumist, ega suutnud aduda, et see pidi olema Jumala paasatall Kristus, kelle tulekule nad igal paasapühal talle süües pidid mõtlema. Kristust oodati kui võimsat maist vabastajat, kuid Jumal tahtis paasapüha sisse seades panna oma rahvast mõtlema, et igaüks neist ja meist pääseb surmast vaid Jumala paasatalle surma tõttu.

Kui vahel juureldakse paasapüha pidamise vajaduse üle meie päevil, kui „meie paasatall Kristus on tapetud“ (1Kr 5:7), siis loomohvrite toomine pole ju enam vajalik, sest need sümboliseerisid Kristuse ohvrit. Küll aga võiksime oma südames paasapüha pühitseda ja mitte ainult üks kord aastas. Saame seda teha Jumala kalli ohvri peale tõsiselt mõeldes, oma patu kibedust tundes ning maitstes ja otsustades patu haputaigna sarnaselt südamest ja kodunt välja rookida. Ja siis alandliku ja tänulikuna oma päevadesse astudes on meil hoopis kergem Jumala teed märgata ja sellel püsida.

Isa, täname Sind Jeesuse Kristuse ohvri eest, sest see vabastas meid surmast ja patust. Aita meil pidada oma südames paasapüha, meenutades Kristuse verd ja seda, kuidas see toob meelerahu ja kaitse. Täida meie elu tänulikkuse ja alandlikkusega, et saaksime püsida kindlalt Sinu teel.

Eha Lobjakas

Jaga Facebookis