Andres Ploompuu oli Soome adventkoguduse suvelaagri külaliskõneleja

Juuli neljandal nädalal, 22.–28. juulini toimus Soomes adventkoguduse laagrikeskuses Kallioniemis Soome adventkoguduse koguperelaager Koko elämän kesäleiri, kuhu tänavu oli külaliskõnelejaks kutsutud Pärnu koguduse pastor ja liidu esimees Andres Ploompuu. Tegu on igas vanuses osalejatele mõeldud laagriga, mis lõpetas Soome koguduse laagrihooaja.

Andres ja tema abikaasa Helena jõudsid laagripaika juba päev enne laagri avamist, et saada kokku laagri korraldusmeeskonnaga. Andrese sõnul oli laagri programm tihe. „Rõhutati seda, et kõigil on vabadus valida, millest nad osa võtavad ja kõigest ei jõudnudki osa võtta.”

Iga laagripäev algas hommikuvõimlemisega, millele järgnes hommikupalvus. Kell 10 igal hommikul oli kavas hommikune jumalateenistus, mis kandis läbi nädala pealkirja „Elämä on ihme” (Elu on ime). Sel jumalateenistusel kõneles igal hommikul Andres, lisaks tema kõnele esitasid noored näidendi, mis haakus teemaga, iga kord oli ka ühislaulmine.

„Minu peamine sõnum keskendus vaimsusele. Küsisin esimesest päevast peale kuni viimaseni seda, milline on terve vaimsus, see vaimsus, mida Jumal soovib, et võiksime omada. Alguses selgitasin, mis on kristlik vaimsus. Iga päev vaatasime seda natuke erineva nurga alt, läbi praktiliste lugude,” rääkis Andres. Jumalateenistusele järgnes väikegruppide aruteluaeg. „Räägiti eri teemadel ja olid väga sisukad vestlused,” ütles Andres, kes juhtis nädala jooksul koos Helenaga kolme arutelu. „Meie teema oli elu kui teekond. Inimesed rääkisid oma elu lugusid ja meie jagasime oma lugusid.”

Väikegruppide aruteludele järgnes iga päev Janne Kütimaa töötuba „Minu lugu”, milles Janne oli võtnud aluseks oma lõputöö ja mis olid laagriliste hulgas väga populaarsed.

Janne Kütimaa lõputöö kohta saab rohkem lugeda siin. 

Pärast lõunasööki olid kavas mängud ja erinevad tegevused, nii et iga päev oli täidetud eri laadi tegevustega. „Neljapäeval oli laat. Kõik laadal saadud tulu läks Pärnu kogudusele, et aidata siin luua lapsevanematele võimalus teisest toast jumalateenistusest osa saada,” ütles Andres. „Meil on Pärnus palju väikseid lapsi, plaan on teise tuppa teler panna.” Laadal müüdi nii kaupu kui teenuseid. Üks mees müüs oma põllult saadud viljast tehtud mahejahusid, tehti pannkooke, müüdi maasikaid ja sai noolt visata, eestlaste grupp tegi käsitöökaarte. Laada tulu, mis annetati Pärnu kogudusele, oli 710 eurot.

Igal õhtul kell kaheksa oli taas jumalateenistus, kus rääkisid erinevad kõnelejad, nende hulgas ka Andres, ühel õhtul oli sel ajal kontsert. Ja pärast seda, sõnas Andres, said need, kel veel tahtmist ja jaksu oli, kuulata inimeste tunnistusi ja kogemusi või käia saunas ja ujumas.

Laupäeval oli laagris ka ristimine. „Kaks inimest tuli ristimisele. Tegime neile spaleeri ja laulsime koos. See oli väga ilus ristimine,” meenutas Andres. Laupäeval oli ka osasaamise teenistus. „See oli väga eriline osasaamine, natuke teistmoodi. Suur laud moodustas risti kuju. Iga inimene, kes osa sai, murdis ise suurtest leibadest endale tüki ja üksteise jalgu pesime järvevees. See oli tõeliselt looduslähedane ja looduskeskne nädal igas mõttes,” rääkis Andres.

Soome laagri külaliskõnelejaks sattus Andres nõnda, et pärast seda, kui ta oli Jannelt uurinud, kas oleks võimalik Soome kogudusest leida toetajaid Pärnu koguduse lastetoa projektile, esitas Janne laagri korraldusmeeskonnale mõtte kutsuda Andres laagri kõnelejaks, misjärel nii ka sündis. Andres: „Janne kirjutas mulle tagasi ja küsis, kas me Helenaga oleksime huvitatud tulema laagrisse ja nii see asi kokku sai ja nii sai ka toetus Pärnu kogudusele kokku pandud.”

Laagrit jäävad Andres ja Helena meenutama kui väga vahvat. „Tore peretunne oli, väga hea vaimsus oli, õhkkond oli täis toredaid arutelusid, vestlusi, ringe. Inimesed julgesid rääkida väga isiklikel teemadel. Soomlased ise ütlesid ka, et oli keskmisest sügavama sisuga laager,” ütles Andres ja lisas, et ka ilmad olid ilusad suvised, nii et seal ilusate järvede kaldal tekkis paradiisi tunne. „Midagi ilusamat tahta ei oska.”

Laagris oli kokku seitse eestlast, neist neli sõitis kohale Eestist. „See oli suurepärane laager ka selle poolest, et me ehitasime sildu Eesti ja Soome vahel, oli hea ühislaager,” sõnas Andres. „Leidsime ka koostöövõimalusi ja rääkisime nendest. Esimehena oli see mulle igas mõttes kasulik, saime neilt häid mõtteid ja saime teada, et nende huvi koostööd teha on olemas.”

Juba septembris sõidavad Eesti pastorid Soome Kallioniemi laagrikeskusesse. „Septembri alguses on teadaolevalt esimest korda Eesti, Soome ja Rootsi pastorite ühislaager. See on kolme riigi ühine töötajate laager. Väga vahva on olnud siin enne laagris käia ja siis uuesti kokku saada.”