Jõuluaeg oli kõige kauni ja sigina-sagina keskel siiski ka enesesse sügavamalt vaatamise aeg.
Just sel ajal võivad inimesed teravamalt tajuda lahendamata suheteprobleeme, üksindust... Õnneks leiavad mitmed lahkhelid jõuluharduses kergemini ka lahendusi.
Alates oktoobrist saab Tartu adventkirikus kord nädalas kokku umbes 25-liikmeline erinevatest konfessioonidest kristlaste seltskond, kes on nõuks võtnud üheskoos läbi töötada programm Tähista Tervenemist (lühendatult TT) – tegeleda enda süvaanalüüsiga suisa suvekuudeni välja. TT-programmist oli juttu ka 2010. aasta augustikuu Meie Ajas Edna Tuvi artiklis „12 sammu ja 8 põhimõtet“. Tsitaat sellest artiklist: „Kui sa pole rahul oma Jumala-suhtega, kui sul on võitlemist mis tahes alal, kui sul on minevikus olnud sündmusi või läbielamisi, mille tekitatud valu on ikka veel valus, kui sul on mõnda tegu võimatu andestada, kui sa kipud solvuma, kui sul tekivad ootamatud emotsioonid, siis on see hea võimalus aeg maha võtta ja Jumala ees need teemad läbi vaadata. Samuti on see hea võimalus harjutada süsteemset vaimset võitlust, enda allutamist Jumala tahte alla.“
Mõned grupiliikmed olid nõus jagama tundeid ja mõtteid selles protsessis osalemisest. Nende isikute jaoks ei ole probleem tunnistada oma osavõtust TT-programmis, aga austades grupitöö konfidentsiaalsuse ja diskreetsuse põhimõtteid, on inimeste nimesid muudetud.
1. Miks otsustasid liituda taastumisprogrammiga Tähista Tervenemist?
Joonas: Osalt liitusin uudishimust, kuid peamine põhjus oli siiski sisemine vajadus. Ma polnud kunagi varem sellises osadusgrupis osalenud ning otsustasin proovida, sest elus on palju lahendamata probleeme.
Katrin: Sest mu vaimulik elu oli ummikus – juba paar aastat tundus, et seisan ühe koha peal ega oska kuidagi edasi liikuda. Lisaks tajun, et mu elus on olukordi, mis lootusetult üle pea käivad, ning sellest tulenevalt tundeid, millega ma ilma aktiivse asjasse süvenemiseta hakkama ei saa.
Sirje: Mul läheb TTs juba teine ring. Esimesel korral otsustasin liituda, kuna mu sõbranna tegeles selle programmi maaletoomisega, tahtsin teda toetada. Sellel sügisel oli esimene kord juba ära toimunud, kui ma jõudsin selgusele, et minus on nii palju kadedust ja kibedust ja enesekesksust, et sellise endaga ei taha ma enam edasi elada ja kuna TT on programm, kus süstemaatiliselt ja sügavuti tegeldakse ka taoliste teemadega ning kaevatakse põhjusteni välja, siis arvasin, et see programm on parim koht nende probleemidega tegelemiseks.
Mihkel: Olin igatsenud ilmalikes eneseabigruppides osaledes, et räägitaks täpsemalt Jumalast – mind häiris ähmane jutt kõrgemast jõust. Muutusin iseendale jumaluseks, sest ei osanud kellelegi au ja kiitust anda mu edusammude eest. Tundsin hirmu oma kasvava ülbuse tõttu. Ma ei rahuldunud ka selle suhtumisega AAs, et rühm ongi kõrgem jõud. Tänu Jumalale tuli mu ellu TT!
2. Roomlastele 8:1, 2 ütleb: „Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses, sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest.“ või siis 2. Korintlastele 5:17 „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ Kas oma valus, probleemides või haigetsaamistes n-ö urgitsemine ei lähe sinu arvates vastuollu nende salmidega?
Joonas: Need salmid on väga julgustavad. Kuid probleem pole selles, et Jumal mulle ei andestaks. Probleem on selles, et ma ei suuda ise endale andestada. Ma ei suuda ise toime tulla oma haigetsaamistega, oma puudustega. Loomulikult on raske oma haigetsaamistele otsa vaadata, kuid kui see saavutab paranemise, siis olen ma selleks protsessiks valmis.
Katrin: Need salmid ei räägi ju midagi urgitsemisest. On öeldud, et hukkamõistu ei ole, kui luban Jeesusel oma elu üle võtta. See, millega TT grupp tegeleb – see nn urgitsemine –, on vajalik protsess selleks, et ennast Jumalale anda. Kuidas ma saan lasta lahti asjadest, mille puhul ma isegi aru ei saa, kus midagi viltu läks või millest mu probleemid tulenevad. Suhtes Jumalaga ei ole oluline see, et suure hooga oma pinnakonarusi siledaks nühime ja aktiivselt-tuliselt ainult sümptomite raviga tegeleme. TT grupp sõnastab küsimused, millele on vaja Püha Vaimu abiga ausalt, otse ja sügavalt vastata. Kui Jumal näitab mulle selle abil kätte, kuhu koer on maetud, on mul võimalik see üleni Tema kätesse panna ja tervenemist paluda.
Sirje: Arvan, et need kohad meie elus, mis on Kristuse valguses ja Temale üle antud, ongi selle ülalmainitud kirjakoha all, aga samas me oleme kõik nagu kapsad, kus on kihte ja kihte ning ikka ja jälle leiame valdkondi, mis pole Jumalale üle antud ja kuhu me pole Kristuse valgust sisse lasknud. Neis kohtades, mis on meie ja mitte Jeesuse kontrolli all, saab ka hingevaenlane kõige edukamalt urgitseda. Seega arvan, et parim, mida saame teha, on lasta Jumalal ennast läbi katsuda ja paluda Tema abi, et saaksime järjest enam ja enam Talle üle antud, et üheski meie elu valdkonnas ei oleks enam pimedust ja et vaenlane ei saaks meile ligi.
Mihkel: Ei lähe vastuollu, sest oma tahet pean ma ikka igal päeval Jumalale üle andma. Meelt pean ikka ja jälle parandama. Ma ei saa oma kurjust, mis on inimesele loomulik, ju ära anda Kristusele, kui ma pole seda isegi kaardistanud. Probleeme tuleb sõnastada. Inimesena pean ikka igal päeval vaeva nägema, et sarnaneda Päästjaga (pisutki!).
3. Kuidas sobib sulle grupis teistega oma mõtete ja tunnete jagamine? Ja see, et teise öeldut ei kommenteerita ja tagasisidet ei anta?
Joonas: Eks alguses loomulikult kartsin ennast avada, eriti teemadel, mis on mulle endale tundlikud, kuid ajaga olen õppinud seda gruppi usaldama. See on väga hea tunne. Ja see mõjub ootamatult positiivselt, et teiste mõtteid ei kommenteerita. See vabastab mind kohustusest ka teistele midagi öelda, eriti siis kui ma tegelikult ei teagi, mida öelda, ning julgustab mind ennastki ausam ja avameelsem olema. Hea põhimõte.
Katrin: Kenasti. See on turvaline ja hinnangutevaba keskkond. Muidugi on mõnikord isu kellelegi teisele vahele hüüda, et MA TEAN, MILLEST RÄÄGID, kuid selline kõrvaline segamine võib teise oma mõtterajalt kõrvale tõmmata ning takistada seda tööd, mida Püha Vaim soovib, et me teeksime.
Teatud enese kohta tehtud avastuste sõnastamine ja selle kellelegi füüsilisele isikule kõva häälega väljaütlemine on ääretult kainestav. Väljaütlemine justkui teeks need asjad katsutavamaks, reaalsemaks. Kindlasti ka valusamaks... kuid ilma selle valuta on liigagi kerge need udused mõttekogumid kuhugi ajusoppi nurga taha suruda ning jätta need Jumala tööle kättesaamatuks.
Sirje: Ühest küljest on vahel väga raske asju välja öelda, see nõuab eneseületamist. Korduvalt olen kodus vihikut täites mõelnud, et ma ei julge seda välja öelda, mida ma kirja panin, aga kohapeal selgub, et näe, saingi hakkama. Eks see olegi kaheastmeline protsess: kui Jumal ilmutab meile midagi meie kohta ja paneme selle esmalt kirja, siis kirjutatut on juba palju kergem ette lugeda, kui lihtsalt asju vabalt välja öelda. Aga siis on see juba toodud valguse ette ja hingevaenlane vihkab valgust, seega on alanud tervenemise protsess probleemide tunnistamise ja nimetamisega.
Mihkel: Mulle on see harjumus külge jäänud juba sekulaarsest rühmateraapiast. Kristlus ainult süvendab usaldust ning õpetab teiste turvalisusega arvestama. Igaühel peab olema õigus rääkida oma asjust ilma vahelesegamiseta. Kirikus peab saama kõnelda hädadest.
Arvestades tõsiasja, et inimesed jagavad sageli raskeid läbielamisi ja katsumusi, tekib küsimus, kas grupis valitsev õhkkond on raske, depressiivne. Kas inimesel ei ole ohtu kuhugi musta auku kinni jääda?
Joonas: Ma arvan, et see oleneb paljuski grupis käijast endast, kuidas ta kõigele kuuldule reageerib. Võib-olla ühele täiesti “tervele“ inimesele võib see tõesti sellisena tunduda, kuid mulle endale, mida aeg edasi, on selline jagamine mõjunud hoopis vabastavalt.
Katrin: Sugugi mitte. Selline koos jagamine annab pigem ülalhoidva õlatunde. Need, kes mingi probleemiga tõsiselt maadlevad, saavad tuge sellest, et keegi teine kõrval on samas hädas ning et koos pürgitakse Jumala antud selguse ja lahenduste poole. Teinekord aitab teadmine, et keegi kolmas on Püha Vaimu abiga sarnasest august välja roninud.
Selline peaks ju olema ideaalis iga kogudus – siirad ja armetud patused, vaevatud ja koormatud, kes on tulnud kokku, et üksteise abiga Jumalale lähemale jõuda, mitte kena klantspilt, mis suure hooga ja hoolega on üle räpaste haavade, pori ja pisikute laotatud. Kui üks kristlik kogudus võtab ette end avada, TÕELISELT avada (ning seeläbi ka haavatavaks teha), kogeb ka inimene tänavalt, et ta soovib koguduse eeskujul end Jumalale avada ning võib jõuda oma elus uue kvaliteedini.
Sirje: Mina tajun, et see on pigem toetav: mina võitlen ja teised võitlevad ka (olgugi et valdkonnad on erinevad). Ja julgustav on see, et Jumal aitab meid kõiki. Jumal on see, kes tervendab. Tsiteerides ühte meie grupijuhtidest: see ei ole mitte eneseabi vaid Jumala-abi grupp.
Mihkel: Programm julgustab aeg-ajalt jagama ka positiivset, et mitte ainult valu ei domineeriks. Me peame ikka väikesi võidukesi ka jagama ning neid tähistama. Ma usaldan programmi sedavõrd, et ma ei pea seda tasakaalutuks. Olen TTst saanud rohkem positiivset mõtlemist kui mujalt.
Küsimus meestele (mehed ja naised töötavad eraldi gruppides): kas sinu meelest on õige väide, et meestel on ennast raskem avada kui naistel? Kas teil grupis ikka juttu jätkub?
Joonas: Huvitav küsimus. Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest mul võrdlusmoment puudub. Ma lihtsalt arvan, et mehel on raskem leida keskkonda või seltskonda, kus ennast avada. Kui aga sellised usaldusisikud on leitud, siis avanevad ka mehed. Üldiselt lõpetab meeste grupp naistest hiljem, nii et tehke ise omad järeldused...
Mihkel: See ei tundu eriti tugev väide olevat. Mehed räägivad küll (kui nad juba tulnud on!). Meestegrupp peab vahest end distsiplineerima, et kauem grupiteraapiat ei tehtaks kui ette nähtud. Mehi on lihtsalt raskem leida ja kutsuda osalema.
Kas oled kogenud ka juba mingisuguseid võite oma elus tänu TT-programmile?
Joonas: Ma ei julge veel rääkida võitudest, aga kindlasti võin rääkida progressist. TT on mulle suureks abiks.
Katrin: Eks ta lähe – nagu ühel sõltlasel ikka – konarlikult ja tagasilöökidega, kuid suund on selgem, siht on kindlam ning lootus, et Jumal tõepoolest aitab sellest sopast läbi ja võiduni, saab väikeste võitude läbi aina suurem.
Sirje: Jaa, kindlasti. Tooksin esile 2 valdkonda. Esiteks eelmise aasta programmis tabas mind suure šokina see, milline on minu suhtumine Jumalasse: olin Jumala suhtes ülbe ja üleolev. Programmi lõpuks eelmisel suvel oli minus palju enam austust ja tänulikkust Jumala vastu. Teiseks, see meeletu ausus, mis programmis on, on mind kindlasti muutnud. Eelmisel aastal ma veel ei julgenud tegelda selliste probleemidega, nagu ma sellel aastal tegelen, ja see tuleneb kindlasti julgusest olla lõpuni aus ja öelda välja selliseid asju, mida ma varem poleks julgenud.
Mihkel: Olen muutunud juba igal päeval naeratavaks inimeseks, kes ma varem kindlasti polnud. Tulen paremini toime oma vihast rääkimisega. Ja osadus on endiselt mu jaoks võlusõna, sest me vajame peegeldust sõprade reaktsioonide näol, muidu me ei tea, mis meiega toimub. Olen korrastanud oma suhtumisi ja hoiakuid ning olen suuresti TT toel julgenud abielluda. Tunnen, et Jumal on minuga tegelenud läbi selle programmi. MA
Infoks: Tähista Tervenemist programmi kohta on võimalik täpsemalt teada saada pr Maire Ivanovalt, TT koordinaatorilt Eestis: maire_i@yahoo.com, tel 5151 047; rahvusvaheline kodulehekülg http://www.celebraterecovery.com./, alustatud on eesti kodulehekülje loomist www.ekklesia.ee/tt
In English