Kui Jumal avab ukse või akna, usalda Teda

Avaldatud 24.9.2008, autor Janne Kütimaa, allikas Meie Aeg

Kui Hispaania linnast Barcelonast autoga mööda rannikut lõuna poole suunduda, võib sõitmiseks valida kas kitsa ja käänulise rannajoont järgiva tee või sirge ja laia ning pealekauba üsna kallite teemaksudega kiirtee. Meie valisime üht ja teist, et oleks võrdlusvõimalust. Väiksed mereäärsed linnakesed ja kiirteest puutumata külad vaheldusidki pika ning igavama vuramisega, kuni jõudsimegi Valencia lähistele. Seal alles avanes pilt – apelsinid, apelsinid! Nii kaugele, kui silm ulatus, oli näha apelsiniistandusi. Apelsinidest koormatud puud olid nii isuäratavad. Palju vilju lebas juba eriti küpsena puu all, mõned ka otse autoteel. Vahel võis ka lihtsalt autoakna avada, käe välja pista ning vilju haarata. Kui oleks tahtnud. Nii ligidal oli kõik väiksele käänulisele külateele! Selle kõige sekka mandlisalud ja oliivipuud. Vaatepilt oli ilus. Siiski – ööpimeduses leidsime apelsinisalude vahelt üles ka paiga, mida kaua otsinud olime – Adventkolledzhi. Kohe-kohe oli algamas reedeõhtune koosolek. Meid võeti vastu sõbralikult. “Tres cicas”..., sellest sain aru minagi – “kolm neidu”. Meist räägiti põgusalt ja tervitati koguduse ees sõbralikult, kuigi olime äsja saabunud. Sellest apelsiniistanduste keskel asuvast adventõppeasutusest leidis Janne Kütimaa ka eesti neiu Triinu Tuvi.

Kuidas Sinu tee just tollesse paika viis?

Olin seitse kuud olnud vabatahtlikuna tööl Walesis asuvas vaba aja keskuses. Walesis olid ilmad peaaegu läbi aasta niisked ja sombused. Soovisin päikese kätte. Nii läksin edasi lõuna poole – Hispaaniasse, täpsemalt Barcelonasse. Püüdsin seal leida tööd, kuid see oli tõeliselt keeruline, eriti arvestades, et ma ei osanud hispaania keelt, rääkimata kohalikust katalaani keelest. Käisin hispaania keele kursustel ja mõtlesin tööd otsida kursuste lõpuni. Olin juba leppinud, et kui tööd ei leia, sõidan tagasi Eestisse. Mul oli jäänud veel umbes nädala jagu olla Barcelonas, kui ühel SPA noorteüritusel sattusin juttu ajama sealse noortepastoriga. Temalt kuulsingi, et Valencia lähistel asuv Collegio Adventista de Sagunto (SPA kolledž) otsib vabatahtlikke, kuna mitu vabatahtlikku olid jäänud viisaprobleemide pärast tulemata. Järgmisel päeval saatsin oma CV ja paar päeva hiljem sain vastuse, et olen väga oodatud ja et hakkan töötama administratsioonis. Usun, et sattusin Valencia lähistele elama ja töötama just Jumala plaanide tõttu :).

Kirjelda veidi laiemalt sealset eluolu!

Collegio Adventista de Sagunto asub Valencia piirkonnas umbes 4 km kaugusel väikelinnast Saguntost. Sagunto on väga vana linn – muide, seal teatakse rääkida, et Paulus toodi enne Rooma viimist esmalt Saguntosse.

Collegio Adventista de Sagunto territooriumil on tegelikult terve linnak: lasteaed, algkool, põhikool, gümnaasium, teoloogiaseminar, hispaania keele kool USA tudengitele, muusikakool (Valencia muusikaakadeemia filiaal), spordiväljakud, Ellen G. White’i uurimiskeskus, adventkoguduse raadiosaatejaam, kirik, samuti tüdrukute, poiste ja perede ühiselamud. Kõik hispaania keele ja teoloogiaseminari tudengid, mõned gümnaasiumi õpilastest ja ka vabatahtlikud elavad tavaliselt ühiselamus. Kolm korda päevas pakuti restoranis süüa, kui soovisid lisa, oli selleks linnaku territooriumil ka kohvik. Elu kulges nagu ikka ühes ülikoolilinnakus. Oma vaba aja, väljaspool kooli- või tööaega, sisustas igaüks ise. Vahel korraldati üritusi ja väljasõite ka kogu seltskonnale.

Mis olid sinu konkreetsed ülesanded?

Minu ülesandeks oli olla olemas raamatupidaja kabinetis umbes kuus tundi päevas ja seda esmaspäevast neljapäevani, aitasin tavalistes ülesannetes, mida ikka raamatupidajal on vaja teha.... majandada numbritega.

Kas oled varem ka vabatahtlikuna kätt proovinud? Kuidas meeldis?

Ametlikult alustasin tööd vabatahtlikuna ühes Tartu linna noortekeskuses. Hiljem töötasin Euroopa Vabatahtlike Teenistuse kaudu Põhja-Walesis kristlikus välitegevuste keskuses „The Ranch Outdoor Discovery Centre“. Mõlemas keskuses oli tore töötada, mulle meeldis.

Mis motiveerib inimesi vabatahtlikuna töötama?

Arvan, et vabatahtlikud leiavad motivatsiooni puhtast soovist midagi kellegi heaks ära teha. Kristlasena tean, et Jumal annab teisi teenides südamesse rõõmu.

Kuidas sinusse kui eestlasesse suhtutakse Hispaanias?

Nii nagu ilmselt paljud eestlased, kes on lühemalt või pikemalt võõral maal viibinud, olen kogenud, et enamasti oled sa ikka esimene eestlane, keda su uus tuttav on kohanud. Üks neiu Argentiinast, kes töötas samuti vabatahtlikuna, tuletas pidevalt teistele meie sõpradele meelde, et Triinu jääb ilmselt nende elus ainsaks eestlaseks :). Suhtuti ikka alati hästi ja küsiti palju küsimusi riigi, keele ja rahva kohta.

Kas uue maa ja linnaga kohanemine võtab sinu jaoks kaua aega? Millised on sinu kohanemisstrateegiad?

Kohanemine on selline kummaline protsess, et mõnes kohas ei pane seda tähelegi, teises kohas jälle võidki jääda kohanema.

Arvan, et minule on olnud kõige olulisem käia koos Jumalaga. Tema kannab ja näitab alati järgmise sammu – õigel ajal õiges kohas. Mind aitasid kohanemisel palju uued kristlastest sõbrad. Olen tähele pannud, Jumal hoolitseb alati, et oleks keegi, keda usaldada ja kellega koos palvetada.

Mis keeles suhtlesid?

Tööl olles suhtlesin põhiliselt hispaania keeles, sõpradega jälle rohkem inglise keeles, muidugi sõltuvalt sellest, kes millest paremini aru sai. Vahel oli abiks ka soome ja vene keele vähene oskus.

Kas Hispaanias rääkis Jumal Sinuga hispaania või eesti keeles, s.t et mis keeles mõtlesid ja palvetasid...?

Omaette olles käis kõik ikka eesti keeles.

Kas kodumaale ka igatsesid?

Kodumaale igatsesin ikka, aga mitte kogu aeg, sest muidu ei saakski ju kuskil ära olla. Suurt puudust tundsin Tartu kiriku noorte huumori järele ;).

Kuidas on välismaal tegutsemine sind isikuna muutnud, arendanud, avardanud?

Usun, et olen õppinud rohkem Jumalat usaldama. Ehk olen ka tolerantsem.

Mida tahaksid, et eestlased kindlasti Hispaaniast teaksid? Kas on midagi, mida hispaanlastelt hea meelega üle tahaksid võtta, või taolist, mida iial ei tahaks neilt omandada?

Hispaania on tore maa, kus elavad täiesti tavalised inimesed :). Tundus, et sealne elutempo on aeglasem või ollakse lihtsalt veidi rahulikumad, rääkides kellaaegadest. Keeruline oli omaks võtta, et õhtusöök toimus enamasti väga hilja, nii umbes 10–11 ajal õhtul.

Millised julgustus- ja tervitussõnad sooviksid edastada oma õdedele-vendadele üle maailma Meie Aja vahendusel?

Kui Jumal avab uue ukse või akna, siis ei tasu karta Jumalat usaldada.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat