Jumala tööd imetledes

Avaldatud 28.5.2008, allikas Meie Aeg

Helju Keva on pea 14 aastat kuulunud Rakvere Adventkogudusse. Heljut võib kirjeldada kui tagasihoidlikku, rõõmsameelset ja abivalmis inimest, kelle siiraks sooviks on, et kõik saaksid Jumala Sõnast osa. Heljule esitas järgmised küsimused Juulika Roov.

Räägi pisut endast, kuidas ennast kirjeldaksid, kes sa oled? Millega tegeled?

Olen sündinud ja üles kasvanud Lõuna-Eestis, Antslas. Minu keskeas kolis meie pere Rakverre ja nüüd olen mina üksi siin Virumaal alles jäänud, poeg elab Tallinnas, abikaasa on ammu läinud manalateele.

Oma elus olen töötanud telegrafistina, kindlustusagendina, leivakombinaadis tootmisjuhina. Mulle on meeldinud reisida, näha kõike seda imelist – Jumala loomingut. Olen käinud mitmetes Euroopa riikides, ka Marokos, Türgis ja Egiptuses.

Pea kogu oma elu olen olnud linnainimene, alles paar aastat tagasi kolisin ära maale. Oma loomult olen tasakaalukas ja mõistev. Mulle on südamelähedane loodus ja aiatöö. Hommikuti aeda minnes on suisa paradiisi tunne, viibida kõige selle kauni keskel, mille Jumal on loonud! Iga õiesilmake on märk Tema suurest kunstiteosest. Tänu Jumalale selle ilu eest! Kui vaid ei oleks kurjust meie maal...

Kahju, et vanadus ründab tervist ja haavab mälu, ei ole enam energiat Jumala põllul töötamiseks.

Kuidas leidsid oma tee Jumala juurde?

Juba minu ema oli adventist. Mina ei olnud usklik ega ka ateist, ma uskusin, et Jumal on olemas.

Pärast seda, kui ema läks puhkama, hakkasin enam mõtlema elu mõtte üle. Ühel päeval lugesin ajalehest teadet adventkirikus toimuva seminari kohta. Hoobilt tekkis mõte, et sinna ma lähen kindlasti! See oli Jumala kutse. Sama aasta suvel (1994) mind ristiti ja minust sai Rakvere Adventkoguduse liige. Kaua võttis aega, et süveneda ja mõista Piiblit. Kogudus oli algul võõras, ei leidnud abistavat kätt. Olin ise ka tagasihoidlik, oli veidi piinlik, et olin selles keskkonnas harimatu. Mind ei tõmmatud koguduse tegemistesse kaasa.

Kord kutsus õde Silvia mind osalema nende kodusesse piibligruppi, edasi hakkasin osalema ka raamatumüügis.

Mul on siiralt kahju, et nii hilja leidsin tee Jumala juurde! Tuleb vanadus ja vilets tervis – ei ole enam õiget töötegijat.

Kas sul on Piiblis kirjakohti või tõotusi, mis on Sulle eriliselt südamelähedased ja miks?

Selliseid kohti Piiblis on väga palju, kogu Piibel on õpetuseks ja manitsuseks. Aga siiski, esimese armastuse helina jäi mulle kõlama Piibli kuldsalm Joh. 3:16 ja lauluread lauluraamatust „õnnelik olen, et Jeesus mul on...”. Need räägivad ise minu eest! Mulle on väga südamelähedane ka Joosepi lugu, kus perekondade vahel tekkis kadedus noorema vastu, mis süütas vendade vahel viha- ja kättemaksuiha, et sel kombel vennast vabaneda. Nad olid rahul sellega, et vale oli neil õnnestunud, kuni saabus häda ja viletsuse tund. Nüüd said võitjad aga kaotajateks ja kaotajad võitjaks. See on patu palk, mille üle tasub tõsiselt mõelda.

Mis on meeldejäävaim(ad) kogemus(ed) Sinu elus, mida tahaksid jagada?

On hingamispäev, lähed kirikusse, teretad kokkutulnud õdesid-vendi, siis õppetükitund, pastori jutlus ja igaüks ruttab jällegi oma teed... Tekib tunne, nagu midagi jääks maskide varju.

Meeldiv vaimulik ühtsuse tunne pakatab näiteks suvelaagri vabas, looduslikus õhkkonnas, aga ka kellegi koguduseliikme kodus pereõhtul, ka kirikus ühisel lõunasöögil. Positiivsed on ka koguduste vahelised kontaktid ja ühised ettevõtmised. Kõik see soojendab ja lähendab omavahelisi suhteid ning kaaslastelt kaovadki maskid!

Palve suhtes Jumalaga on mulle meelde jäänud see, kuidas vabanesin „seebikate” vaatamisest, lõpuks tekkis nende suhtes isegi teatud vastikustunne.

Kas koguduses olnud aja jooksul on olnud märkimisväärseid muudatusi koguduse elus?

Minu koguduseliikme staazh ei ole väga pikk. Midagi erilist, märkimisväärset ei oska esile tuua. Kogudus on selle aja jooksul küll pisut laienenud: moodustatud on Kunda ja Aruküla grupid, kus toimuvad Piibli uurimised ja jutlused. Loodud on ka mõned kodugrupid. Mina olen osalenud juba pikemat aega sellises grupis õde Silvia juures. Taoline ettevõtmine ühendab meid ja on kindlasti vaimselt arendav. Mul on siiralt kahju, et seoses maale elama asumisega ei ole mul võimalik sellest regulaarselt osa võtta.

Kuidas saaksid sina aidata noori õigele teele?

See oleks kergem näiteks noortejuhil või ka mõnel nooremapoolel koguduse liikmel, sest noored lõimuvad lihtsamalt omaealistega. Hea, kui noor inimene on veidigi tuttav Jumala Sõnaga. Näiteks kui ta on kuulnud kelleltki tunnistust sellest, kuidas Jumal on mingi probleemi korral aidanud jne. Kui noorel on tekkinud probleem, millele ta otsib lahendust, siis on hea kui sõber räägib talle Jumala Väest. Arvan, tõhusalt mõjuvad ka igasugused kampaaniad: kas mingi kontsert, loeng vms, mille käigus võiks ka selgitada sõltuvusest tulenevat kahjulikkust noore edaspidisele elule. Parimaks sõbraks ja abimeheks on Jumal, kelle poole pöörduda.

Millised soovitused oleksid Sinul tänapäeva noortele?

Minu esimene soovitus on, et noored saaksid tuttavaks Jeesusega, liituksid kogudusega, kus viiakse läbi mitmesuguseid noortele huvi pakkuvaid ettevõtmisi ja kohtumusi teiste koguduste noortega. Koguduses olles võib ju igaüks oma talendi lagedale tuua ja midagi huvitavat välja pakkuda. Alustades koos Jumalaga on noor inimene tark ja terve ning võimeline looma tugeva ja terve perekonna. Läbi usu on noor kindlasti vaba mõnuainetest, liiderdamisest ning kurjusest üldse. Jääb kestma lootus igavesele elule...

Jaga Facebookis
Vaata seotud teemal
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat