Jumala kaitse

Tha ja Oanh olid kaks noort naist, mõlemad Jumala kirjandusevangelistid Vietnamis.

"Mida sa täna selga paned, Tha," uuris Oanh ühel hommikul sõbrannalt.

"Ah, ma ei tea, Oanh. Vist valge kleidi," vastas Tha oma musti juukseid sättides. "Aga sina?"

"Roosa kleidi. Valge on praegu määrdunud. Pane ka roosa, et me ühtemoodi riides oleks."

Üle toa astudes kõhkles Tha hetkeks, enne kui vastas: "Minu meelest on valge väärikam ja ma tahaksin täna palju raamatuid müüa. Aga võibolla panen siis lihtsalt sinu rõõmuks roosa selga."

Igal hommikul, kui need noored naised enda määratud piirkonda kõndisid, möödusid nad Saigoni keskturust. Sel hommikul, käes raamatuid täis kohvrid, polnud neil aimugi, et sel hommikul pidi just turu ees toimuma suur valitsusevastane meeleavaldus vastureaktsioonina sellele, kuidas budiste koheldi. Turupiirkond oli alati rahvast täis ja naised ei märganud sel hommikul midagi erilist ega hoiatavat.

Kujuta siis ette nende üllatust, kui nad järsku mõistsid, et olid keset tudengitegruppi, kes valmistusid valitsusele oma tundeid väljendama. Abitud, ei suutnud naised enam põgeneda.

Politsei tuli ruttu kohale, et demonstratsiooni laiali ajada. Suur politseinike armee piiras grupi ümber. Halastamatult võtsid nad tudengi tudengi järel kinni ja viisid veoautosse, mis vangla poole sõitis. Kirjandusevangelistid kartsid väga. Kuidas õnnestuks neil ometi nii põgeneda, et neid vanglasse ei saadetaks? Nii kerge oleks olnud ka neid tudengite pähe võtta. Vaid Jumal sai neile nüüd appi tulla.

Nii hämmastav, kui see ka ei tundu, viisid politseinikud kaasa kõik peale nende kahe naise, jättes nad sinna üksi seisma. Täiesti hämmastunult, kuid lõpuks oma värisevaid jalgu kontrolli alla saades, jätkasid nad ruttu oma teed. Alles hiljem said nad teada, miks politsei neid kaasa polnud võtnud – nad kandsid mõlemad roosat, samas kui kogu tudengitegrupp valget.

Selle kogemuse tõttu sai nende kahe naise usk palju tugevamaks, isegi nii tugevaks, et nad ei peljanud enam kunagi tööle reisida, kasvõi kõige kaugematesse piirkondadesse.

Nagu eespool mainitud, ei ole valitsuse piirangute tõttu praegugi Vietnamis ühtegi kirjandusevangelisti. Palvetagem tõsiselt, et need teed taas kord kirjandusevangelistidele avataks, et nad võiksid tööd teha ja Vietnamis hinnalisi südameid võita. Jumalaga pole miski võimatu – ka Vietnami avamine kirjandusevangelistidele.