Pühendunud kirjandusevangelistid
Avaldatud 26.7.2008, rubriik Päeva sõna
"Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu" (2. Timoteose 1:7).
Vietnami sõja ajal seisid meie kirjandusevangelistid tihti silmitsi surmaga. Nad teadsid, kes neid kutsunud oli, ning olid kõigis tingimustes ustavad.
Tran Van Toh ja Vo Dai, kaks kirjandusevangelisti, saadeti Kein Hoasse, delta-piirkonda umbes saja kilomeetri kaugusele Saigonist. Kaks noort meest reisisid väikese paadiga ja jõudsid maabumiskohta. Neid võttis vastu grupp mehi, kes uurisid, kes nad olid ja mis neil sinna asja oli. Mõne minuti pärast viisid mehed nad külavanema juurde. Sel õhtul anti nad üle Viet Kongile. Viet Kong sidus neil silmad kinni ja sundis nad öö läbi rändama. Koidikul jõuti Viet Kongi laagrisse. Järgnes tundidepikkune küsitlemine. Kui nad mainisid, et misjoni president oli ameeriklane, süüdistati neid ameerika imperialistide heaks luuramises. Pärast mitmete tundide pikkust küsitlemist lukustati nad mingisse ruumi. Järgmisel päeval viidi nad ühte külla, mille piires nad tohtisid liikuda, kuid millest ei võinud lahkuda. Kaks kirjandusevangelisti tegid, mida suutsid, et külaelanikke aidata. Nad rääkisid nendega lahkelt ning see avaldas külaelanikele muljet.
Päev möödus päeva järel. Kaks noormeest ei teadnud ikka veel, mis neist saab. Nad palvetasid jätkuvalt kaitse pärast ning hakkasid tasapisi inimeste usaldust võitma. Kuigi nad võisid päeva ajal külas ringi liikuda, lukustati nad igal ööl taas ühte ruumi.
Ühel päeval tulid vietkonglased tagasi ja hakkasid neid uuesti küsitlema. Noormeestele öeldi, et nad võivad lahkuda, kui nad on nõus hingamispäeval töötama. Lisaks pidid nad lõpetama sedasorti töö, mida tegid. Need kaks noormeest ei nõustunud aga kirjandusevangelismist lahtiütlemisega ega hingamispäeval töötamisega. Viet Kong ähvardas neid sellisel juhul tappa. Nad toodi külast välja ja neil kästi põlvitada. Siis palusid nad luba enne palvetada, kui nad hukatakse. Kui nad palveks põlvitasid, sattus Viet Kong segadusse. Nad käskisid neil püsti tõusta ja mehed viisid nad tagasi külla. Jälle pandi nad luku taha.
Üks Viet Kongi juhtidest uuris külaelanikelt, mida kahe vangiga peale hakata. Külaelanikud jutustasid Viet Kongile, et need kaks meest olid head inimesed, et nad ei olnud edasisi karistusi ära teeninud ning et nad tuleks vabastada. Pärast püsivat pealekäimist külaelanike poolt lasi Viet Kong kirjandusevangelistid lõpuks lahti ja saatis nad tagasi Saigoni. Neil vaprail töölistel ei läinud eriti kaua, et taastuda ning taas välja tõeraamatuid müüma minna.
Jumal vajab täna mehi ja naisi, kes seisaksid kindlalt Tema tõe eest. Mehi ja naisi, kes ei kõhkleks Temast tunnistada isegi siis, kui seisavad silmitsi surmaga.