JUMALAST PUUDUTATUD

Pärast Jaakobi viimast pingutust kindlustada endale turvalisus, pidi ta minema üksi Jabboki koolmele. Ta oli teinud kõik võimaliku enda päästmiseks. See ei aidanud. Arvatavasti ei uskunud ta, et palve võiks aidata, nagu ei aidanud ka kõik tema strateegiad ja plaanid. Kuid ta ei jätnud midagi juhuse hooleks. Jumal tuli lähedale, et vastata Jaakobi palvele. Ta pani oma käe tema õlale. Öö oli pime ja Jaakob hirmul. Kui ta tundis Jumala puudutust, arvas ta, et see on vaenlane. Ja nii võitles ta Temaga. Mõistmiseni jõudmine, et Jumal oli tulnud tema juurde rikkalikku õnnistust edasi andma, võttis temalt kogu öö kuni koidikuni välja.

See oli kogu tema elu tähendamissõna. Kakskümmend aastat, millal iganes Jumal oma käe tema õlale asetas, ta võitles Temaga. Ta arvas, et see on vaenlane. Jumal tahtis juhtida tema elu, kuid Jaakob ei lubanud seda. Ta tahtis oma elu ise juhtida. See on alistumise kriis. Ja see tegi valu kuni koidikuni välja. Kuid kui päev lõpuks koitis, siis selle asemel, et Jumalaga võidelda, klammerdus Jaakob hoopis Tema külge. Meie suurim tugevus ilmneb, kui me tunneme ja tunnistame oma nõrkust. Kristus ühendab langenud mehi ja naisi nende nõrkuses ja abituses igavese väe abil. Mida mõistis Jaakob sel ööl? Ta oli teinud seda, mida Jumal ei olnud oodanud ega palunud tal teha. Kakskümmend aastat oli Jaakob püüdnud elada lubaduse järgi, mis ta oli Peetelis Jumalale andnud. Siis avastas ta, et see, mis ta vajas, oli vastu võtta tõotused, mis Jumal oli tema jaoks andnud. Ta leidis, et pingutus, mida Jumal nõuab, et ole võitlus elu muutmiseks, võitlus selle nimel, mida Jumal on meile tõotanud, vaid võitlus ühenduse pärast Taevaga, Jumalaga. Siin on midagi, mida saame teha, et kindlustada päästet. Me peame tulema Jeesuse juurde. “Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde,” ütleb Jeesus, “ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.” (Jh 6:37)

See oli enese alandamine, mis tõi Jaakobile võidu. Iseenda pingutustes ta ebaõnnestus. Me saame oma elus võitjad olla vaid ennast allutades ja Jumalat usaldades. Kui Jumal paneb oma käe meie õlale, kas poleks imeline tunda Temas ära sõbra, mitte vaenlase?