KUI VALGUS KOIDAB

Jaakobit iseloomustavad mitmed asjad enne kogemust Jabbokil. Esiteks: tema isa petmise patt oli ammu enne seda. See oli toimunud kakskümmend aastat tagasi, kuid kakskümmend aastat oli ta piinelnud süütundes pettuse pärast. Tema mõtetes oli veel midagi. Ta teadis, et inglid kaitsevad teda, kuid arvas ikkagi, et peab ise midagi tegema enda turvalisuse kindlustamiseks. Ta ei uskunud, et Jumal suudab oma Peetelis antud tõotuse ilma tema abita ellu viia.

Oled sa kunagi mõtisklenud, mida suudab üks ingel teha? Kuidas on assüürlaste leeriga, 185 000 meest? Sa tead seda lugu: “Ja kui hommikul vara üles tõusti, vaata, siis olid need kõik surnud.” (2Kn 19:35). See oli ühe läbi leeri kõndinud ingli töö. Jaakob teadis, et teda saatis kaks gruppi ingleid, üks ees ja teine taga. Ta nimetas isegi paiga nende kahe leeri järgi, kuid ta ei teadnud kuigi palju inglite tugevusest või Jumala väest, et täita oma tõotusi. Ikka veel arvas ta, et peab midagi tegema. See iseloomustab alandumata seisukohta, et ma pean midagi ise tegema.

“See…. on paljude inimeste hävingu põhjuseks ka nüüd. Tuhanded kordavad viga, mida Kristus noomis Matteuse pidusöögil. Paljud hülgavad pigem tõe, mis pärineb valguse Isalt, kui et loobuvad mõnest omaksvõetud arvamusest või armsast mõttest. Nad usaldavad ennast ja oma tarkust ega mõista oma vaimulikku vaesust. Nad tahavad pääseda nii, et nad ise pääsemise ära teenivad. Mõistes, et päästet pole võimalik millegagi ära teenida, hülgavad nad selle hoopis.” – Ajastute igatsus, lk. 280.

Meile on öeldud, et Jaakob, tulles Jabboki koolmelt võitlemast, oli hoopis teine mees. See oli kakskümmend aastat pärast tema pöördumist. Tema enesekindlus oli lõpuks Jabboki ääres juurtega välja kistud. Sel ööl avastas Jaakob täieliku sõltumise Jumalast. Sellest hetkest alates ei nähtud enam endist salakavalust. Tema elu tähistas lihtsus ja ausus. Ta oli õppinud õppetunni lihtsast sõltumisest taevasest väest.