VÕIT KAOTADES

On huvitav, et pääste usu läbi on Vanas Testamendis sama tugev õpetus kui Uues. See ei ole ainult Uue Testamendi õpetus. Me oleme märganud, et üks sügavama õpetusega lugusid on Jaakobi elust 1Ms 32. Eelmisest peatükist leiame, et Jaakob põgenes oma onu eest, ööpimeduses, võttes endaga oma kaks naist, koduloomad ja karja ning suundus koju.

Mida lähemale ta kodule jõuab, seda murelikumaks ta muutub. Ta kuuleb, et neile on nelisada sõdurit vastu tulemas. Vaenlane tuleb. Eesav on sõdimisvalmis. Jaakob hakkab kartma. Nii tuleb ta välja kavala strateegiaga. Ta jagab oma kaaskonna kaheks, arvates, et kui üht osa rünnatakse, siis teine pääseb. Ta teeb kõik mis suudab, et kindlustada oma turvalisust ja teha oma asja. Ta arvab, et Jumal aitab neid, kes end ise aitavad. Lõpuks, meeleheites, läheb ta üksi ööpimeduses Jabboki koolme juurde palvetama. 1Ms 32:25-29: “ Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga,

kuni hakkas koitma. Aga kui see nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles temaga. Ja mees ütles: “Lase mind lahti, sest juba koidab!” Aga tema vastas: “Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!” Siis ta küsis temalt: “Mis su nimi on?” Ja ta vastas: “Jaakob.” Seepeale ütles tema: “Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!””

Sellest loost õppisime kahte suurt asja. Esiteks: pöördumine ja täielik või kestev alandumine ei tule tingimata korraga ühe kogemuse läbi. Tegelikult juhtub seda harva. Teiseks: iseenda jõupingutuste lõpetamine nõuab võitlust, mida me mõistame alles sellest läbi olles. Jaakob tuli oma kogemusest välja lombakana. Ja me mõistame, et ta jäi lombakaks kogu eluks. Me mõistame seda, kui selline läbielu aset leiab. Sa ei pruugi teada, millal sa pöördusid, kuid sa mõistad seda, minnes läbi selliste kriiside nagu Jaakob Jabboki ääres.