AJADES ASJU JUMALAGA

Kui Jaakob magas, kivi padjana pea all, ja nägi redelit maast taevasse ulatumas, esitati talle lunastusplaan; mitte täielikult, kuid just need osad, mis sel hetkel talle vajalikud olid. Kuigi tema mõistus haaras korraga vaid osa lunastusest, oli see suur ja müstiline tõde tema eluaegne õppetund, mis üha enam ja enam tema ees lahti rullus.

Vaadakem lugu 1Ms 28:14,14. Jumal räägib Jaakobile, et Aabrahamile antud tõotused olid tema jaoks sama head. Salm 15 ütleb: “Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!” Kas see ei kõla hea uudisena? “Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!” Ta kartis. Ta püstitas kivist samba ja nimetas selle paiga Peeteliks.

Salm 20 kirjeldab, kuidas ta libastus millessegi, mis oli sel ajal tema religiooni filosoofia iseloom. “Ja Jaakob andis tõotuse.” Vaata hoolega seda tõotust. “Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga, ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks.” Ta püüab Jumalaga kaubelda. “Sina sügad minu selga ja mina sügan sinu oma.” Kas lunastusplaan rajaneb sellel? On ilmne, et Jaakob mõistis valesti seda, kuidas Jumal töötab. Ta annab vande. Pääste ei rajane sellel, et me anname Jumalale vandeid, vaid Jumala poolt antud tõotustel. Siiras usk jätkab Jumala armastamist ja usaldamist hoolimata sellest, mis meiega juhtub. Jumal on lubanud tugevust päevadesse, mitte alati sinist taevast. Kui Jaakobil oleks kõht tühjaks läinud, oleks siiras usk öelnud: “Ma ikkagi armastan ja usaldan Sind hoolimata kõigest.”

Jaakob jätkas Jumalaga kauplemist kuni Jabboki koolmeni. Lõpuks oli ta üksi. Seal loobus ta kõike ise tegemast ja allus täielikult Jumala kontrollile.