OMA MINA SURM IGAL PÄEVAL

Jeesus ütles: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku....“ Mida? Oma mina. Mõnikord loeme sellest välja hoopis teisi asju. Et ta salaku sellist või teistsugust harjumust või tegevust või midagi muud. Varem arvasin ikka, et oma risti enese peale võtmine tähendab seda, et ma ei tohi teha asju, mis mulle meeldivad. Ka paljud teisedki ütlesid seda. „Minu rist on loobuda tantsimisest. Ma ei või enam tantsida, kuigi soovin, et saaksin, kuid see on minu rist.“ See ei ole see, millest Jeesus räägib. Ei, rist on oma minast loobumine. Ta salaku oma mina ja võtku oma rist enese peale ning järgnegu mulle.

Loobumine tähendab iseendast loobumist, iseenda äraandmist. Seepärast viibki vale arusaam loobumisest meid mõnikord väärate järeldusteni, algupärase asendamiseni millegi muuga. Kui ma olen piisavalt suur ja piisavalt tugev ning kui mul on piisavalt sirgeselgsust ning tahtejõudu, siis suudan kindlasti loobuda sellest või teisest asjast. Ja nii võingi jõuda enesepetmiseni, nagu oleksin end andnud Jeesusele. Kuid tegelikult võin olla teinud hoopis vastupidist. Kui ma arvan, et suudan loobuda suitsetamisest ja suudan ise seda teha, ilma Jumala väeta, siis tegelikult loon ma endale hukatusse viiva õhkkonna. Miks? Ma võin elada pisut kauem, sest ei haigestu kopsuvähki, kuid samal ajal kirjutan ma kogu au saavutatu eest enda arvele ning mõõdan seda oma mõõdupuuga. Kas see on nii võimalik? Tegelikult suudab inimene lahus Jumalast tõepoolest loobuda suitsetamisest või tantsimisest, kuid seda ainult väliselt. Sisemiselt olen ma ikka samasugune. Rist ei tähenda seda, et me loobume millegi tegemisest, mida meile meeldib teha. See on oma mina, iseenese salgamine.

Kui sageli peame selle risti enese peale võtma? Kas üks kord, kui alustame kristlase teekonda? Ei. Iga päev. Kuulake seda: “Tõelist pöördumist on vaja iga päev, mitte ainult üks kord aastate jooksul. See pöördumine toob inimese uude suhtesse Jumalaga. Vanad asjad – loomupärased kired, päritud harjumused ja elu jooksul arendatatud kalduvused halvale mööduvad ning ta on uuendatud ja pühitsetud. Kuid see töö peab olema pidev.... Ükski uuendatud süda ei püsi heamaitselisena ilma igapäevase sõnasoolata. Iga päev vajame jumalikku armu, ilma selleta ei saa püsida pöördununa.“ – Ellen G. White, Review and Herald, 14. september 1897.