OMANDI KADUVUS

Matteuse evangeeliumi 19. peatükis rääkis Jeesus rikkast mehest ja seadis oma jüngrite ette ületamatu probleemi. Nad arvasid, et rikas inimene peab olema õnnistatud Jumalast, sest vastasel korral ta ei oleks rikas, ja et iga rikas inimene pääseb kindlasti taevasse Jumala kuningriiki. Kuid salmid 23 kuni 26 näitavad Jeesuse vastust jüngritele: “Tõesti, ma ütlen teile, rikas läheb taevariiki ränga vaevaga. Taas ma ütlen teile, et hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki. Aga seda kuuldes jüngrid hämmastusid väga ja ütlesid: «Kes siis küll võib pääseda?“ Kui rikas inimene ei suuda seda, kes siis üldse suudab? Aga „Jeesus ütles neile otsa vaadates: Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes.“

Kellest Jeesus rääkis? Kas nendest rikastest, kellel on mitmed miljonid? Või rääkis Ta igaühest, kellel on midagi, millele ta Jumala asemel toetub?

Arutasime kord ühe akadeemilise noortegrupiga, kes võiks olla parim kristlane ülikoolis. Noored leidsid, et kui kõigepealt arutleda, kas see on poiss või tüdruk, siis suurima tõenäosusega on see tüdruk. Miks? Noh, tüdrukud vajavad Jumalat rohkem kui poisid. Järgmisena arutleti, et kui võtame nüüd tüdrukud, siis kas parim kristlane oleks ilus või inetu tüdruk? Noh, kui nüüd mõelda, siis ehk ikka mitte nii väga ilus tüdruk. Ja kui nüüd võtta kõik mitte-nii-väga-ilusad tüdrukud, siis kas parim kristlane oleks see, kellel on suurepärased oskused või see, kelle keskmine hinne jääb alla 4,0? Selle arutluse tulemusena jõudsid noored järeldusele, et kõige halvem kristlane oleks väga ilusa väljanägemisega noormees, kes mängib hästi trompetit, kellel on suurepärane hääl, kes kannab kalleid riideid ning kelle keskmine hinne on üle 4,0. Ehk siis jõuti järeldusele, et inimene, kellel on midagi, millele toetuda oma elus Jumala asemel, see kaldubki just seda tegema.

Inimesele on see võimatu, kuid Jumalal on kõik võimalik. Kui tänulikud võime olla Jumalale, kes teeb kõik, mida suudab, et avada meie silmi nägema, mis on see meie elus, millele me tegelikult toetume; nägema, kui väga me vajame Teda, hoolimata meie välisest edukusest.