Jumala sõnum ei tunne piire

Maailmas on veel grupp kommunistlikke riike, kus ei saa vabalt evangeeliumi kuulutada ega kristlikke raamatuid müüa. Kõik need maad on tõeliseks väljakutseks neile, kes Issandat armastavad. Enamikele inimestele nähtamatult ja tihti ka teadmatult teeb Issand vaikselt oma tööd nende südames ja meeltes, kes kommunistlikes riikides evangeeliumi otsivad.

Ühes sellises riigis käis meil mitu aastat tugev kirjandusteenistuse programm. Siis konfiskeeriti kirjastushoone ja kirjandusevangelistid olid sunnitud töö peatama. Mõned neist tapeti. Inimestest töölisi suudeti peatada, kuid oli võimatu peatada raamatuid, mis juba inimeste kodus olid ja evangeeliumi edasi kuulutasid. Ja nad tõepoolest kuulutasid.

Sellesse riiki jõuab evangeelium iga päev raadiosignaali kaudu. Inimesed, kes raadiost sõnumit kuulevad, panevad hoolega tähele ja võrdlevad seda siis nende raamatutega, mis on küll nüüd juba väga vanad, kuid kuulutavad ikka sedasama sõnumit. Kui nad aga avastavad, et sõnum on sama, võtavad nad Jeesuse oma ellu vastu.

Pärast evangeeliumiprogrammi mõnda aega kuulamist otsustas üks mees raadiojaamale kirja kirjutada. Ta palus, et keegi läheks ja aitaks temal ning ta sõpradel paremini Piiblist aru saada. Poliitilistel põhjustel ei saanud ta oma aadressi avalikustada. Ta märkis kirjale vaid oma nime ja selle linna, kus elas. Kuud möödusid. Raadiojaama töötajad ei teadnud, kuidas kirja kirjutanud inimese asukohta kindlaks teha. Mõne kuu pärast saabus teine kiri. Seekord oli see ühelt naiselt, kes samuti abi palus, et evangeeliumi mõista. Midagi tuli ette võtta, et need inimesed üles leida!

Seekord paluti ühel selle maa piiblitöötajal need inimesed üles otsida, ilma et ta oleks nende aadressi teadnud. See ülesanne oli peaaegu võimatu. Tegu oli suure linnaga, kus elas sadu tuhandeid inimesi, ja kuidas leida inimesi, kui tead vaid nende nimesid? Piiblitööline võttis oma mootorratta ja läks kirjades mainitud linna. Ta sõitis üht tänavat pidi alla ja teist üles, teadmata, kust alustada. Järsku jäi ta mootorratas seisma ja keeldus uuesti käivitumast. Piiblitööline nõjatas ratta laternaposti vastu, kõndis lähima maja juurde ja koputas uksele. Üks naine tuli lävele vastu. Mees näitas talle kirja ja päris, kas ta ehk teaks kedagi sellenimelist. "See olen mina," vastas naine. Majast leidis piiblitööline naise abikaasa ja veel kuus inimest, kes olid põlvili palves, et Issand kellegi neile appi saadaks.

Kas Jumal hoolib meist? Kindla peale! Ta vastab isegi enne seda, kui hüüame.