LOOTUS TEADLIKULE PATUSELE

Kadunud poja tähendamissõnas on meil lugu kellestki, kes oli muserdatud. Ta oli otsustanud ära minna ja kaduda; minna kaugele maale oma valikul, teades, et on kadunud, teades ka tagasiteed. Tema isa järgnes talle kogu aeg – binokliga, võiksime öelda. Ka tema tagasituleku päeval oli isa väljas ootamas.

Läbi selle tähendamissõna näitab Jeesus meile Isa headust ja lahkust. Ta ütleb: “Me oleme igat inimest otsimas. Me oleme otsimas sind.” See on Jumala tegevus ja suur lunastusplaan. Jumal, kes laskis sul sündida ja milles sinul endal ei olnud valikut, ei ole Jumal, kes jätaks su uitama ja eksima. Hoolimata sellest, kas me teame, et oleme kadunud või mitte, kas me teame teed tagasi või mitte. Ta seisab meie kõrval elu selle hetkeni, mil me teadlikult ja kindlatel põhjustel Tema kas vastu võtame või tagasi lükkame.

Nagu prassiv poeg, põgeneme meiegi alandumise eest. Me põgeneme tõe hetke eest, mil seisame silmitsi avastusega, et oleme võimetud elu ja igavikku puudutavate asjade käsitlemisel.

Üks moodus põgenemiseks on olla lihtsalt hõivatud. Me tunneme, et peame kogu aeg millegagi tegelema – raamatutega või õpingutega, töö või lõbuga, et end tegevuses ja hõivatuna hoida. On võimalik, et see muutub üsna veenvaks põgenemisteeks. Alati järgneb meile Jumal, kes on meie lähedal, aidates meid ka siis, kui me seda ei tea.

On pseudousklikke, kes tahavad unustada Jumalat, kuid ei taha jätta sellist muljet, et nad tahavad Jumalat unustada. Nii veedavadki nad suure osa ajast arutledes ja lahates ja analüüsides Jumalat ja Kristust ja religiooni. Arvatavasti on põgenemisteid just sama palju kui inimesi põgenemas.

Kui me mõistame, et Ta otsib meid, võime me tõusta ja minna Talle vastu. Ta kohtub meiega suurepärasel viisil. “Kui sa astud Tema poole kahetsuses kas või ühe sammu, ruttab Ta sulle vastu ja haarab sind oma lõputult armastavasse embusse.” – Kristuse tähendamissõnad, lk. 206.