EVANGEELIUM MAARJA MOODI
Avaldatud 20.1.2009, rubriik Päeva sõna
Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Mt 11:28
Betaanias elas kaks naist, Maarja ja Marta, koos oma venna Laatsarusega, kes oli ilmselt perekonna toitja. Isa ja ema võisid olla surnud. Mõlemaid naisi tunti hästi, kuid Maarja oli seltskondlikum kui Marta. Viimane eelistas seltskonnale kodu. Kõigile meeldis Maarja. Millal iganes korraldati mõni vastuvõtt või koguduse ühine söömaaeg, oli seal ka Maarja ning inimesed tundsid end nagu kodus.
Ühel päeval üks koguduse juhte, Siimon, märkas Maarjat kuidagi erilisel viisil. Sügaval sisimas otsustas ta, et tutvub naisega lähemalt. Ja seda ta tegigi. Algul ei kahtlustanud Maarja midagi. Ta oli kõigi vastu sõbralik. Hingevaenlase abiga aga suutis Siimon vähehaaval Maarja patustamiseni viia.
Maarja ei suutnud seda igavesti varjata. Lõpuks räägiti kogu linnas, et ta oli lõtvade elukommetega naine. Asjad läkid Betaanias nii talumatuks, et Maarja pakkis oma asjad ja lahkus linnast. Ta läks ära Magdala linna. Hiljem hakatigi naist kutsuma Maarja Magdaleenaks.
Seal alustas Maarja “kerge” raha teenimist. Ta leidis inimesi, kes olid valmis talle küsitud hinda maksma ja piisavalt. Ta leidis koguni teatud poolehoidu inimeste poolt, kellest said tema sõbrad ja kes ikka ja jälle tagasi tulid. Aga koorem tema õlgadel muutus aina raskemaks. Ta teadis, et kergelt teenitud raha muutub kibeduseks.
Ühel päeval saabus linna rändjutlustaja. Ta seisis Magdala tänaval ja rääkis inimestele asju, mida nad polnud iial varem kuulnud. Neil päevil ei aktsepteeritud tölnereid, prostituute ega vargaid. Jeesus aga ütles: ”Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” Puhkuse? Maarjale, kes öösiti ärkvel lamas? Ta kuulis sõnu nagu “kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.” (Jh 6:37).
Esimest korda oma elus nägi Maarja vilksatusi Jumala tõelisest iseloomust – Tema armastusest, mis avaldus Jeesuse kaudu – ja ta mõistis, et Jumal võtaks ta omaks. Ta ei pidanud enam põgenema Jumala eest, keda ta oli varem kartnud.