LOOTUS TEADMATUSES PATUSELE

Rooma 3. peatükis ütleb Paulus, et on inimesi, kes on väljapääsmatult eksinud oma oskamatuses otsida Jumalat. Tegelikult ütleb ta: “Ei ole Jumala otsijat.” (salm 11). Teda otsides me leiame Ta vaid siis, kui otsime kogu südamest. Kuid keegi ei otsi Jumalat. Kus algab otsimine? Me peaksime otsima, kuid keegi ei otsi.

“Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: “Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!” Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.” (Lk 15:8-10).

Selles loos räägib Jeesus meile läbi mündi sümboli, et on võimalik olla kadunud seda ise teadmata. Ei teata teed tagasi. Aga Üks läheb välja seda kadunud münti otsima. Kadunud mündi tähendamissõnas oli öeldud, et see oli kadunud majas, mitte kusagil mägedes. Edasi minnes võiksime ehk öelda, et see oli kadunud kirikus. Või perekonnas.

See on kadunud prügisse ja iidse idamaise elamu kiviklibusse, kuid otsingud jätkuvad ikkagi, sest see on tükike hõbedat. See on endiselt väärtuslik. Ka ühe hinge väärtust Taeva silmis ei saa ala- hinnata.

“Ja te peaksite mind otsima ja mind leidma, kui te mind otsite…” Kuidas? “Kogu oma südamest.” Kogu oma südamest.

Vahe on vajaduse tundmises. See on suur leidmise hetk. See on hetk, mil me leiame Kristuse ja Kristus leiab meid. “Jumal ei saa inimese päästmiseks teha mitte midagi seni, kuni inimene ei anna end täielikult Jumala juhtimise alla. Alles siis võib ta saada anni, mida Jumal soovib anda..” – Ajastute igatsus, lk. 300.