LOOTUS ABITULE PATUSELE

“Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: “Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!” Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: “Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: “Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba! Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.” (Lk 15:2-7).

Lammas. Lammas teab, et ta on kadunud, kui ta on kadunud, kuid ta ei tea teed tagasi. Üks lammas on lammaste seast vähim, mis saab ära eksida. Ta uitab abitult ja hukkub, kui teda tagasi ei tooda. Lamba loos teeb Jeesus meile selgeks, et lunastus ei tulene meie otsingutest Jumala järele, vaid Tema otsingutest meie järele. Me ei pruugi alati tagasiteed teada. Me ei pruugi isegi teada, et oleme kadunud. Kuniks Jumal meid otsima tuleb.

Me ei järgi puiklevat Jumalat. Me ei püüa leida Jumalat, kes meil käest lipsab. Jumal, keda me teenime, ei ole selline Jumal. Me teenime ja usume Jumalasse, kes järgnes Aadamale, kui ta oli põgenemas. Jumal, kes järgnes Jaakobile, kui ta oli põgenemas. Jumal, kes järgnes Joonale, kui ta tahtlikult põgenes. Jumal, kes järgnes Tarsose Saulusele, kes põgenes nende hetkede eest Jeruusalemmas, mis oleks peaaegu murdnud tema südame. Selle asemel, et otsida ja püüda leida Jumalat või Kristust, jookseme me reeglina Tal eest ära. Vahel isegi siis, kui me oleme Ta juba vastu võtnud, põgeneme ikkagi. Tema jookseb meile järele. Jumal on alati see, kes võtab initsiatiivi. Täna otsib ta meist igaühte.