KUS PINGUTUS LOEB

Jumalaga võitlemiseks on kaks võimalust. Üka viis on öelda: “Ma ei usu Jumalat. Mul ei ole Temast kasu, mul ei ole aega Tema jaoks.” Seega ei lähe ma Tema juurde. On veel üks vaevu hoomatav viis, mis on sama efektiivne. See on võimalus minna Jumala juurde mõttega, et Jumal aitab neid, kes end ise aitavad. Ma viin oma probleemid Tema ette, kuid ma ei jäta neid Tema hoolde. Selle asemel mässin end üha rohkem probleemisse.

Mul võib olla probleeme oma autoga ja ma võin takistada automehaanikut oma autot korda tegemast sel moel, et ei vii oma autot tema juurde. Kuid on veel peenem viis mehhaanikuga võitlemiseks. Ma võin oma auto tema juurde viia, ja pärast seda, kui ta on ajanud auto garaaži ja selle üles tõstnud, pista oma pea teiselt poolt auto alla ja öelda: “Oota üks hetk! Ära puutu süüteküünlaid! Ma alles panin need kaks aastat tagasi. Ja ära puutu karburaatorit! Karburaator on väga õrn ja sa võid selle tasakaalust välja lüüa. Ja hoia oma käed eemal ventilaatoririhmast ning kütusepumbast. Ja mida iganes sa teed, ära ainult puutu roolivõimendit.” Lõpuks viskab ta oma tööriistad maha ja ütleb: “Säh, võta oma auto ja paranda see ise ära!” Ma tulen Jumala juurde ja ütlen: “Nii, Jumal, nüüd ma tahan, et Sa teeksid minu heaks seda ja seda.” Kuid siis segan ma ennast kogu operatsiooni. Ma üritan sellest osa teha ja püüan jätta Jumalale osa sellest teha, kuid sellest segadusest – minu oma jõupingutustest ja Jumala väest – tuleb kaotus.

Põhjus, miks nii paljud inimesed pettuvad kristlikus elus, on selles, et nad töötavad põhjuse asemel tulemuse kallal. Isegi lapsed teavad vastust küsimusele „Kui sul on valida, kas töötada söömise kallal või kasvamise kallal, kumma sa valid?“ Vastusega ei lähe neil kaua: „No kui sa valid töötamise söömise kallal, teed sa mõlemat. Aga kui sa valid töötamise kasvamise kallal, ei tee sa kumbagi.“ Meie kristliku kasvu põhjus on seotud Jeesuse kui meie isikliku Sõbra tundmisega. Temas elamise tulemuseks on Tema elu meie sees.