Piibel räägib: 1. osa

Järgneva loo preili Onost jutustab meile M. H. Rheeder. Jah, noored naised võivad oma usku kirjandusteenistuse kaudu jagada ja olla Kristuse tõeliseks südametevõitjaks.

"Õhk oli sel 1951. aasta jaanuarihommikul külm ja klaar, kuid jahe ilm unustati peagi, kui kirjandusevangelistid Jaapani Uniooni Kirjandusevangelistide Instituudi esimesele hommikusele koosolekule kogunesid. Tunnetasin seda entusiasmi ja head tahet, millest meie koosolekusaal oli läbi imbunud. Kirjandusevangelistid olid rõõmsad, sest olid just lõpetanud nii pöördunute kui müüginumbrite osas väga tulemusrikka tööaasta. Kohtumine toimus hoones, kuhu Jaapani kuningapere pulmade puhul auvalve kogunes. Nüüd tuli kokku Jumala auvalve, kirjandusevangelistid, et õppida, kuidas paremini edastada kutseid kõigi aegade suurimasse pulma – Talle pulmapeole.

Selle meeldiva sündmuse täielikuks kirjelduseks pole lihtsalt ruumi, kuid ma sooviksin edasi jutustada ühe nendest paljudest lugudest, mida instituudis kuulsin.

Üks väike tüdruk astus ühes kogemuste jagamise tunnis ette, et oma lugu rääkida. Ma ütlen väike tüdruk, sest ta nägi nii väike ja noor välja, et pidasin teda alul umbes kaheteistkümneaastaseks. Hiljem sain küll teada, et ta oli kahekümnekahene või kahekümnekolmene. Ta näol oli nii armas, rahulik ilme, et ma ütlesin endamisi; see pole tavaline kogemus. Ta ei petnud mu ootusi.

1950. aastate alguses veendus preili Ono täielikult seitsmenda päeva adventistide sõnumi tõesuses. Ta oli uurinud meie raamatuid ja läbinud "Prohvetikuulutuse hääle" kursuse. Kuna ta polnud nende killast, kes pärast otsuse langetamist veel ootavad, leidis ta Lõuna-Jaapani misjoni peakorteri aadressi ja asus kohe paadiga teele Kobe poole, mis on rohkem kui kolmesaja miili (u 480 km, tõlk) kaugusel.

Kui ta Kobesse jõudis, astus ta otseteed misjoni kontorisse, otsis üles meie inimesed ja palus ristimist. Vennad olid sellise äkilise palve osas veidi skeptilised, kuid pärast põhjalikku küsitlemist leidsid nad, et preili Ono oli igas mõttes ristimiseks valmis. Nii peeti järgneva päeva pärastlõunal, mis sattus juhuslikult hingamispäev olema, eriline teenistus Kobe linna lähedal ookeani ääres.

Pärast ristimist naasis preili Ono kiiresti oma kodukülla Shikoku saarel. Ta süda oli nii rõõmu täis, et ta pidi oma suurt õnne kellegi teisega jagama, aga kuidas – selles oli küsimus. Ta oli väga arglik tüdruk, nagu seda on enamik jaapani tüdrukuid, ja ei teadnud, kuidas hakata oma usku jagama. Lõpuks, juba peaaegu meeleheites, kirjutas ta piiblisalme ümber paberilehekestele ja naelutas need telefonipostidele ja küla teadetetahvlile. Inimesed muutusid uudishimulikuks, kui neid kirjakohti lugesid. Nad polnud midagi sellist veel kunagi näinud.

Järgmiselt lehelt leiad ülejäänud kogemuse.