Piibel räägib: 2. osa

Nad ei tabanud miss Onot kunagi nende kirjakohtade kinnitamiselt, sest ta tegi seda hilja öösel, kui kõik teised külaelanikud juba rahulikult magasid. Siis lipsas ta välja – nii vaikselt, et isegi koerad ei haukunud – ja levitas niimoodi Jumala Sõna. Külaelanikud muutusid nii uudishimulikuks, et otsustasid panna tööle vahi, kes uuriks, kes neid veidraid kirjatükke laiali riputab. Nii püüdsid nad preili Ono kinni. Ta kartis väga, sest uskus, et temaga võetakse midagi drastilist ette selle eest, et ta luba küsimata avalikku teadetetahvlit kasutas. Kuid see polnud üldsegi nii. Külaelanikud tahtsid lihtsalt teada, kust need lõigud pärit olid ja mida tähendasid.

Preili Ono korraldas lahkesti piibliuurimisi, et saaks selgitada, mida need tekstid tähendasid. Muidugi oleks tal hea meel oma kaaskülaelanikele ka imelisest lunastusloost rääkida. Kas polnud see siis just see, mille nimel ta töötanud oli? Järsku käis ta peast läbi mõte: "Kuidas ma seda rahvast õpetan? Ma pole ju piibliõpetaja." Nüüd hakkas ta tõsiselt kartma. Mida ometi teha?

Siis tuli hea mõte: "Mul on "Prohvetikuulutuse hääle" õppetükid ja mõned raamatud, mille misjoni peakorterist ostsin, ja mul on Piibel – saan neid kasutada." Nii alustas ta piiblitundide seeriaga, millest võttis osa enamik külarahvast. Kui ta oma raamatuid ja ajakirju näitas, tahtsid inimesed neid osta. Meie õde saatis peakorterisse kirja, milles palus abi, ja kirjastusjuhi abi saadeti talle toeks. Mehe abiga sai tast peagi kirjandusevangelist. Kui õnnelik ta oli, et leidis uue viisi oma usu jagamiseks. Kuigi väga habras, töötas ta pikki päevi raamatuid esitledes ning siis veel mitmel päeval nädalas ka hilja õhtuti piiblitunde andes. Kümne kuuga ristimisest alates tõi ta Jeesuse juurde neli inimest ja piibliuurimistele veel suure hulga. Siis tuli ta 1951. aastal instituuti.

Vaid mõni päeva enne Shikokusse tagasi pöördumist – pärast 1951. aasta kursust – jäi preili Ono Jaapani katku, tuberkuloosi. Ta oli nii habras ja väike, et pelgasime kõik, et ta kirjandusevangelisti töö niimoodi lõppeb, kuid Jumala plaan oli teistsugune. Ta saadeti sanatooriumi, kus ta lamas liikumatult mitmeid nädalaid. Ometi sai ta rääkida, nii et jutustas oma toakaaslastele Jeesusest.

Tasapisi ja aeglaselt hakkas meie õe seisukord paranema. Lõpuks jõudis kätte päev, mil tal lubati paar sammu ringi kõndida. Oli vaid aja küsimus, millal ta taas üsna vabalt teiste patsientide hulgas ringi sai käia. Kogu selle aja tunnistas ta sõna, kirjanduse ja pideva kristliku eluga Jumalast."

Sanatooriumis veedetud ajal oli preili Onol suur piibliuurimisgrupp. Sellest grupist tulid juba samal aastal kaks inimest ristimisele. Veel mitu järgnesid hiljem.

Nagu Jumal preili Onot kasutas, tahab Ta ka Sind täna kasutada.