Abram La Rue: 1. osa

Abram La Rue lõpetas oma töö merel pärast pikki aastaid seilamist maailma olulisimate sadamate vahet. Californias sai temast seitsmenda päeva adventist. Kohe hakkas ta kirjandusevangelistiks ja seda tööd tegi ta ustavalt, kuni haigus sundis ta mõneks ajaks lambakarjatamisega tegelema. Tõelise misjonärihingega, kujutas ta ette, kuidas sõnum võiks jõuda müstilisele Hiinamaale, paganausu ja müütide maale.

Millal jõuab kolme ingli kuulutus miljonite inimesteni Hiinas? Kes võtab enesele raske ülesande saada esimeseks seitsmenda päeva adventistiks Kaug-Idas? Need ja veel paljud küsimused täitsid Abrami mõtteid, kui ta igal päeval lambaid valvates istus. Aina tugevamaks ja tugevamaks muutus veendumus, et tema, Abram La Rue, oli see, kellel Jumal palub Prints Immaanueli lippu Idamaadesse kanda.

Siis, ühel päeval, kui Abram lambaid valvas, võttis ta vastu otsuse: ta jätab oma kodumaa ja läheb Hiinasse. See otsus aga polnud veel lõplik vastus ta soovile. Esiteks pidi ta oma plaanidele saama Peakonverentsi vastava komitee nõusoleku. Hoolitseda tuli paljude muude ettevalmistuste ja otsuste eest, enne kui ta kauaunistatud julgustükk tõelisuseks võis saada. Sellesse ettevõtmisse kuulusid ka pettumused, enne kui lõplik edu saavutati. Abram pidi küll üle elama kena hulga pettumusi, kuid Jumala juhtiv käsi suunas ta usurõõmude juurde ja andis tugevuse püsima jääda.

Nüüd, kui otsus minna Hiinasse oli vastu võetud, algasid kindlad ettevalmistused. Esiteks, Peakonverentsi heakskiidu küsimus. Just sellega seoses koges Abram oma esimest pettumust. Vennad Peakonverentsi komitees olid lahked, kuid kindlameelsed. Esimees ütles: "Abram, sa oled liiga vana, et misjonärina Hiinasse minna. Mehe jaoks, kel on eluaastaid hulga üle kuuekümne, on raske hiina keele selgeks õppimine pea võimatu." Lisaks oli Abrami ametlik haridustee lühikeseks jäänud ja tema õpetamis- ja kõnelemisoskused polnud eriti muljetavaldavad. Komitee pidas paremaks jätta pioneeritöö nooremate meeste pärusmaaks.

Enamike karjuste puhul oleks sedasorti äraütlemine nad kohe lammaste juurde tagasi saatnud, kuid mitte Abrami puhul. Ta südames põles evangelismi tuli ja hääl, mis temaga mägedel oli rääkinud, jutustas ikka edasi tohutust Hiinamaast ja selle miljonitest inimestest, kelleni polnud veel keegi jõudnud. Viimast korda vendadele oma palvet esitades tuletas ta neile meelde oma edu kirjandusevangelistina, mis mängis olulist rolli koguduse rajamises Andersen Valleysse, Californiasse.

"Palun, vennad," anus ta, "lubage mul oma viimased päevad veeta Kaug-Idas, teistele peagitulevast Päästjast rääkides."

Jumala Vaim oli selle kõige juures ja puudutas vendi, nii et ka nemad hakkasid uskuma, et isegi see eakas mees, piiratud hariduse ja annetega, võib Jumala tööd teha. Nad panid ette, et ta võiks oma meremehe kogemusi rakendada ja ennast ise ülalpidava misjonärina Vaikse ookeani tohutusse saartepiirkonda minna. Loe sellest edasi homsest jutustusest.