Ta palvetas preestri majatrepil

Piiblilood" on olnud paljude inimeste Jeesuse juurde toomise vahendiks. Miljonid inimesed üle kogu maa loevad neid imeilusaid raamatuid ja avastavad, et neis on selle tulemusena tekkinud soov elada Jumalale palju lähemal. Kui klientidele antaks võimalus rääkida, oleks neil huvitavaid lugusid jutustada.

Üks kirjandusevangelist kuulis seda lugu ühelt oma klientidest: "Kolm nädalat tagasi poleks te mind ära tundnud. Ma olin närvipundar, närisin pidevalt küüsi, suitsetasin liiga palju ja jõin ennast haua äärele. Mu naist ja nelja last mõjutas see, et olin oma pere vastu vihane. Ma ei suutnud endast aru saada; see olukord süvenes ja süvenes, kuni ma lõpuks pidin arsti juurde minema.

Ooteruumis võtsin ma kätte ühe värvilise raamatu, mille pealkiri oli "Piiblilood", ja hakkasin seda lugema. Ma polnud kunagi varem midagi nii imelist lugenud ja sellest raamatust hakkasin ma mõistma, et Jumalal oli algusest saadik plaan inimkond päästa. Ma ei suuda teile seda rõõmu kirjeldada, mille tõi endaga teadmine, et Jumal minust hoolib!

Ma olin sellest raamatust nii haaratud, et laenasin selle ja lugesin kaanest kaaneni läbi. Milline sõnum! Ma olin veendunud Jumala armastuses minu vastu ja teadsin, et pean oma elu muutma, kuid kartsin ometi Jumala poole pöörduda. Tundsin end liialt patusena. Olin masendunud, sest ma ei teadnud, kust abi saada.

Mu suurimaks probleemiks oli, et ma ei teadnud, kuidas Jumalaga rääkida. Kuna mind oli katoliiklasena üles kasvatatud, ei õppinud ma kunagi, kuidas otse Tema poole palvetada. Ma otsustasin oma preestrit külastada ja temalt abi paluda. Kuid lisaks kogu mu masendusele sõi ta parajasti õhtust, kui ma saabusin, ning ei saanud minuga rääkida. Pidin ootama, kuni ta lõpetab.

Kui ma seal, oma preestri majatrepil, seisin, tuli mulle meelde, et lugesin "Piiblilugudest" meeste kohta, kes otse Jumalaga rääkisid. Kui nemad seda said, saan mina ka. Põlvitasin sealsamas trepil ja palusin Jumalal mu elu muuta. Rääkisin Talle, kui väga tahan suitsetamisest ja joomisest lahti saada ning kuidas ma oma pere vihkamise asemel neid armastada tahan. Pühendasin sealsamas, kolm nädalat tagasi, oma elu Jumalale ning olen täna uus inimene. Vaata mu sõrmeküüsi - ma ei näri neid enam - ning ma ei suitseta ka. Ma tahan kogu oma elu Issandale anda. Ma tahan, et Ta mind võtaks ja kasutaks."

Kas on keegi, kes võiks eitada, et see oli armu ime? Seda oli see kohe kindlasti! On veel palju teisi, kes sarnaselt pimeduses ringi kobavad ja abi otsivad. Nad ei tea, kuhu pöörduda. Kas kõnnime neist kaarega mööda nagu see preester ja leviit hea samaarlase loos? Ei, kindlasti mitte. Mingem ja leidkem nad üles, ükskõik kus nad ka poleks. Palvetagem, et Issand saadaks meid täna mõne otsiva inimese juurde või siis saadaks neid meie juurde. Hoia oma silmad pärani lahti, et Jumala antud võimalus ära tunda, kui see tuleb. Sa veel üllatud! Palveta ja valva ikka edasi.