Abram La Rue: 2. osa

Abram La Rue pani ennast kirja ühele purjelaevale, mis suundus Havaile, esimesse peatuspunkti tema Vaikse ookeani seikluses. Aasta oli siis 1884. Honolulus suutis ta kirjanduse abil meremeeste ja laevakaptenitega kontakti saavutada ning raamatud jõudsid nii isegi kaugematesse saarte sadamatesse. Abram ei jätnud unarusse ka tööd inimestega, kes elasid suurlinnades. Ta jagas traktaate, tegi isiklikke külastusi ning müüs raamatuid, mis kõik äratas peagi palju huvi.

1888. aastal saadeti mandrilt üks pastor sinna telgikoosolekuid pidama ja selle tulemusena loodi Havai saartele esimene seitsmenda päeva adventistide kogudus. Abrami süda oli täis rõõmu, kui ta seda uut kogudust vaatles. Kuid sügaval südames kuulis ta ikka veel häält, mis jutustas Hiinast. Kuidas saaks ta ellu viia selle eesmärgi jõuda sõnumiga Hiina inimesteni? Tal polnud mingit luba Hiinasse siseneda, kuid seda tungivat soovi ei saanud kuidagi vaigistada.

Ta jätkas oma tööd Havail ja ühel päeval meenus talle Hongkongi sadam. Ta oli seal meremehena mitmeid kordi käinud. Hongkongi saar on üks Vaikse ookeani saartest, kuid vaid ühe miili kaugusel Hiina rannikust. See oli lahendus kauaaegsele unistusele oma julgustükist – minna Hongkongi ja panna alus kirjanduse levitamise süsteemile, mis jõuaks ka Hiinasse, lisaks Vaikse ookeani saartele.

Mõne aja pärast kohtas ta Honolulu sadamas üht vana sõpra, kellest oli nüüd saanud laevakapten. Ta leppis sõbraga kokku, et töötab tema heaks, soovides tasuks vaid süüa, töövaba hingamispäeva ja sõitu Hongkongi.

22. märtsil 1888. aastal purjetas Velocity Honolulust välja, Adam pardal. Isegi reisi jooksul õpetas Abram usinalt teistele oma usku; ja 3. maiks, kui laev Hongkongis maabus, oli laeval üks pöördunu, kes ühines Abramiga tema misjoniürituseks sellel kaugel saarel.

Nii juhtuski, et Abram La Rue alustas oma tööga Kaug-Idas. Viisteist aastat jätkas see alandlik jumalamees tööd, et jõuda miljoniteni Hiinas ja Vaikse ookeani saartel. Raamatud, ajakirjad ja traktaadid olid tema vahenditeks selle sõnumi levitamisel, millesse ta uskus. Raamatupakid pandi laevapardale ja saadeti niimoodi kaugetesse sadamatesse ning väiksemaid pakke jagati reisijatele. Tõeseeme jõudis iga Oriendi riigini ja asustatud saareni ning osad neist said Jumala hoolitsuse läbi kastetud ja kasvatatud ning kandsid vilja.

Abram reisis ka Jaapani, Malaisia ja isegi Palestiina kaugetesse sadamatesse, et levitada evangeeliumisõnumit. Kuid ta avastas, et Hongkong on sobiv koht, et oma varusid täiendada ja kust ta sõbralike laevakaptenite abil kirjanduse laialisaatmist sai jätkata. Ta elas, et näha päeva, mil ta palved Peakonverentsile saata Hiinasse täiskohaga misjonitöölised said vastatud. Need misjonärid – J. N. Anderson, ta naine ja pr Andersoni õde, pr Ida Thompson – saabusid 1902. aasta veebruaris Hongkongi, olles teel Hiinasse. See ei olnud aga veel Abram La Rue töö lõpp.