Vietnam - seeme veel kasvab

Nagu teisteski riikides, kasvab aastate eest külvatud evangeeliumiseeme Vietnamis ikka veel. Ükski vaenulik valitsus, ükski poliitiline erakond, isegi mitte Saatan ise kogu oma põrguliku väehulgaga ei suuda selle kasvamist peatada.

Vietnamis jäi evangeeliumitöö peaaegu täiesti seisma, kui seitsmekümnendatel sõda lahti pääses. Meie kirjastushoone konfiskeeriti ja meie kuuskümmend viis kirjandusevangelisti pidid leidma muu töö, sest neil polnud enam raamatuid, mida müüa. Selle hetkeni levisid meie raamatuid Vietnamis tõepoolest nagu "lendlevad sügisesed lehed". Paljud neist raamatutest on juba päästnud tosinaid hingi ja kuulutavad evangeeliumi ikka veel, enam kui kakskümmend aastat hiljem.

Adventtööd Vietnamis alustas 1920. aastal kirjandusevangelist K. O. Tan. Ta reisis Vietnamisse Swatowst, Hiinast. Ta alustas tööd Haipongi ja Hanoi linnades. Kui ta oma tööga peale hakkas, süüdistas ühe suure koguduse pastor teda usust taganemises. See pastor soovitas inimestel tema raamatuid mitte osta. Takistustele vaatamata õnnistas Jumal tema tööd. Vähem kui kahe kuuga leidis ta "Ajamärkidele" enam kui kakssada tellijat ja müüs suure hulga raamatuid. Pärast mitmekuist tööd Vietnamis pöördus ta Hiinasse tagasi.

Tan võttis ette teise reisi Vietnami 1923. aastal. Seekord tuli ta riiki Saigoni kaudu. Kui laev saabus, ei olnud immigratsiooniametnik ta passiga rahul ja ütles talle, et ta peab öö vanglas veetma. Tan vaidles ohvitserile vastu, kinnitades, et ta ei taha illegaalselt riiki siseneda. Pärast lühikest järelemõtlemist ütles ametnik talle, et võib vangla asemel vangivalvuri kabinetis magada.

Kui Tan järgmisel hommikul ringi käis, nägi ta paljusid oma kaasreisijaid väikestesse vangikongidesse suletuna. Teised pidid töötama karmi olekuga valvuri järelvalve all, kelle käes oli piits. Tan tänas Jumalat Tema armu eest – ta oleks võinud väga kergelt nende teiste hulgas olla.

Samal hommikul hiljem kiitis ametnik lõpuks Tani passi heaks ja andis talle viisa. Ta alustas tööd Cholonis, hiinlaste äärelinnas Saigonis. Peagi kohtus ta härra Looga, vana sõbraga Hiinast. Härra Loo tervitas teda ja pakkus talle kohta, kus Cholonis viibides peatuda. Siis kohtus ta teise sõbraga, härra Chaniga, kes oli Ammoyst. Ta rääkis nende meestega adventusust ja nemad tutvustasid teda oma sõpradele. Peagi pandi alus väikesele hingamispäevakoolile, mis toimus igal nädalal härra Loo kodus.

Sellest väikesest algusest hakkaski meie töö Vietnamis kasvama – alguses aeglaselt, kuid siis aina kiiremini – ja jõudis enama kui nelja tuhande koguduseliikmeni tänapäeval. Enamik neist inimestest võivad oma esimeste veendumuste tekke panna aastate eest loetud meie kirjanduse arvele. Seeme, mis külvati Vietnamis enne sõda, kasvab ikka veel ja jätkab kasvamist, kuni prooviaja uks sulgub.

Palun palvetage kõigi kristlaste pärast Vietnamis.