Mitte kunagi aegunud

Jumala raamatud ei aegu kunagi. Nende sõnum on värske isegi pärast aastaid riiulil seismist või kapis olekut või pööningul lebamist. Kui neid ka pärast kümmet, kahtkümmet, või kolmekümmet aastat loetakse, on nende sõnum ikka sama värske, kui trükistilmumise päeval.

Johan ja ta kaaskirjandusevangelist läksid tööle kaugele nende kodust – linna, mida kutsuti Carletonville. Nad mõistsid, et neil pole võimalik igaks ööks koju tagasi sõita, sest vahemaa oli liiga pikk, ja nad otsustasid tööpäevadeks toa üürida ning vaid nädalavahetusteks koju sõita.

Kust leida tuba? Selles linnas polnud ühtegi koguduseliiget. Esimesel hommikul oma uues piirkonnas ukselt uksele käies uurisid nad ka üürilolevate tubade kohta. Ükski polnud saadaval, kuid keegi rääkis neile perekonnast, kes neid ehk aidata saab.

Varajasel pärastlõunal läksid nad antud aadressile. See maja kuulus perele, kuhu kuulusid mees, naine ja kolm väikest poissi. Nad aitasid kirjandusevangeliste ja üürisid neile toa. Kui nad esimese kuu eest palka pidid maksma, võttis kirjandusevangelist kohvrist raamatud välja, selle asemel, et rahakotist raha lagedale tuua. Just, nad maksid renti raamatutes – "Suure võitlusega". Nad töötasid seal umbes aasta ja saadeti siis edasi järgmisesse piirkonda.

See juhtus aastal 1964. Aastad möödusid. Kakskümmend aastat hiljem, 1984. aastal, pidi see kirjandusevangelist, kes oli 1964. aastal seal koos Johaniga töötanud, taas Carletonville'i minema, et sealses nüüd kasvavas adventkoguduses jutlustada. Kui ta uksel saabuvaid inimesi tervitas, astus sisse noor mees oma naise ja lapsega ning kõndis tema juurde ja ütles: "Ma usun, et sa ei mäleta mind enam, aga mina mäletan sind väga hästi. Sa üürisid 1964. aastal meie kodus tuba ja maksid selle eest raamatuga "Suur võitlus". Mina olen see poiss, kes toona ainult seitsmene oli. Ja seepärast olen ma täna oma naise ja lapsega siin."

Sel päeval oli kirjandusevangelisti süda täidetud rõõmuga. Siin, ta silme ees, oli kahekümne aasta eest külvatud seemne vili. Ta süda oli kogu teenistuse aja tänu täis oma taevasele Isale. Mõelda vaid – Jumal oli kasutanud teda, lihtsat ja vääritut meest, taeva jaoks inimeste püüdmisel!

Möödunud aastate jooksul on külvatud veel palju seemneid, mis oma vilju alles näitama hakkavad. Miljonid trükilehed leiavad igal aastal oma tee inimeste kätesse. Suure rõõmuga võime näha kõiki neid kirjandusevangelistide poolt aastate jooksul külvatud seemnete vilju, kui ühel päeval kõlab trompeti hääl ja lunastatud kohtuvad oma armsatega – ja kirjandusevangelistidega, kes neid nende erilise Sõbraga tuttavaks tegid. Milline rõõm see saab olema! Maranata!