ÕIGLUSE TAMMED

Me oleme sündinud patustena ning me teeme pattu, kuna oleme patused. Me ei ole aga patused sellepärast, et me teeme pattu. Tõend selle kohta, et me oleme patused, on see, et me kõik ükskord sureme. Sellele asjale ei saa sa vastu vaielda, ega ju?

Kord pidasin ma sellel teemal ettekande ning tagareast tõusis püsti üks professor, kes ütles: “Linnud surevad! Kas nemad on patustajad? Kassid surevad. Kas nemad on ka patused?” Jah, on küll. Kusjuures ma kuulsin kahte patust just eile öösel oma maja taga võsas kaklemas. Nad olid karvased ning neljajalgsed. Mis neil siis viga oli? Ka nemad olid enesekesksed. Patt on nakatanud loodu igal tasemel. Me elame maailmas, mis kannab patukoormat ning seda kanname ka meie ise.

Kui meie olukord ongi selline, et meie süda on enesekeskne ning me oleme patused sünni poolest ning oma loomuselt, siis kuidas võime üldse kunagi kuuletuda? Jeesus rääkis sellest Matteuse 7. peatükis salmides 16–18: “Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt? Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja. Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja.” Kui hea puu ei saa kanda halba vilja ning halb puu head vilja, siis kas meil on üldse lootust kuidagi kuuletuda?

Jesaja 61, 3 leiame selle kohta ilusa teksti: „…andma Siioni leinajaile laubaehte tuha asemel, rõõmuõli leinarüü asemel, ülistusrüü kustuva vaimu asemel, et neid nimetataks “Õigluse tammedeks”, “Issanda istanduseks”, millega ta ennast ehib.”

Piibel räägib õigluse tammedest, mida Looja ise enda auks istutab. See annab meile lootust. Kui ime, millest Jeesus Pühakirjas räägib, on tõelisus, siis on võimalik ka halval puul kanda head vilja. Ühe teise puu kaudu – puu, millel Jeesus andis oma elu meie pattude eest – antakse meile võimalus saada „õigluse tammedeks” ja „Issanda istanduseks”. Ning kui me anname ennast Tema kätte, võime ka meie teha õigluse tegusid ning kanda head vilja – vilja Tema auks.