PATUNE SÜNNIST ALATES

Siia maailma sündides oleme me kõik lahutatud Jumalast. Kuid Jeesuse läbi on antud meile võimalus, kuidas suhe Jumalaga, mis kord Aadama patustamisega purunes, uuesti taastada.

Esimene ilming sellest, et oleme sündinud lahus Jumalast, on see, et oleme sündinud enesekesksetena. Probleem ongi selles. Me kõik oleme enesekesksed ning sellest tuleneb kõik, mida me nimetame patuks. Lahus Jumalast see olukord jätkub. Võib-olla oleks hea endale meelde tuletada mõte: „Mitte ükski apostel ega ka prohvet ei väitnud ennast olevat ilma patuta. Need inimesed, kes olid Jumalale kõige lähemal ja kes olid pigem valmis ohverdama oma elu, kui tegema midagi väära, ning keda Jumal on austanud erilise valguse ning väega, on tunnistanud oma patust loomust.” – Apostlite teod, lk. 561. Loomu poolest oleme kõik patused ning jääme selliseks kuni Jeesuse taastulekuni.

Pane tähele – me oleme sünni poolest patused ning oma loomu poolest jääme patusteks kuni Jeesuse tulekuni, sõltumata sellest, kas me teeme pattu või mitte. Kui apostlid ja prohvetid tunnistasid oma loomupärast patusust, siis ei öelnud nad sellega, et nad jätkavad ka patustamist. Kui Paulus nimetas ennast patustest suurimaks, siis ei mõelnud ta sellega, nagu teeks ta kogu aeg pattu. Juba enne seda, kui Paulus pöördus Damaskuse teel, oli tema käitumine üle süüdistuste. Ta oli ümbruskonnas üks eeskujulikumaid. Tema muutumine ei avaldunud ootamatus moraalses muudatuses. Kuid mida lähemale jõudis ta Jeesusele, seda enam mõistis ta oma olemuse patusust. „Mida lähemale sa tuled Jeesusele, seda puudulikumana endale näid, sest sinu nägemisvõime muutub teravamaks ning sinu puudused on selgesti nähtavad ja ilmses vastuolus Tema täiusliku olemusega. See tõendab, et Saatana meelitused on kaotanud oma jõu.” – Tee Kristuse juurde, lk. 64–65.

Üksnes ühenduse kaudu Jumalaga, suhte kaudu Temaga ning igal hetkel Temast sõltudes võime olla tõeliselt kuulekad, vaatamata oma patusele loomusele.