Kui tänapäeval kuskil külas ollakse, jäädakse harva ööseks; kuna liikumisvõimalused on head, üritatakse isegi paarisaja kilomeetri kauguselt õhtuks ikka koju saada. Veel umbes 50 aastat tagasi oli see teisiti, pikka sõitu vastu ööd üldjuhul ette ei võetud, vaid jäädi külla, käesoleva epistliteksti järgi majaliseks. Piibliaegadel oli see reegel, kuna liikumine oli aeglane ja külaskäik koosneski pikemast ajast. Võis juhtuda, et kohaleminek ise võttis juba palju päevi.
Majalise kohta on Vanas Testamendis oma reeglid. Näiteks ei tohtinud ta koos pererahvaga paasatalle süüa. Preestri majaline ei tohtinud preestri peres toiduks olevaid ohvriande süüa. Majaline võis olla ka näiteks vallasant, kellel polnudki kuhugi minna, ta peatus ühe ja teise majaomaniku juures pikemat aega. Seega, majalist peeti inimhierarhias madalamal pulgal olijaks, tema kohta käivad reeglid sarnanesid päevilise jaoks kehtestatutega.
Jeesusele ja apostlitele oli majaliseks olemine tuttav, kuna nad rändasid palju ringi. Sellepärast kasutas Efesose kirja autor seda metafoorina, et kristlane on siin maa peal justkui kahe riigi kodanik, et ta on ka taevas nii-öelda oma, mitte enam ajutine külaline või kodutu vaene.
Sind on samuti kutsutud olema mitte enam majaliseks, vaid Jumala kodakondseks, kuigi sa elad veel siin maa peal. Sulle, Jumala kodakondsele, on antud austav ülesanne kuulutada seda kogu maailmale, et Jumal on iga inimese omaks võtnud, mitte kui majaliseks, kellele võib iga kell ust näidata. Kuuluta sellest ka täna rõõmuga!
Hea Jumal, tänan Sind, et oled kutsunud mind olema Sinu pühade kaaskodanik, mitte enam ajutine külaline. Aita mul jagada Sinu armu ja kuulutada, et iga inimene on Sinu pereliige, kellele Sa pakud kodu ja armastust.
Toivo Kaasik
In English