Selleks et rääkida päästeplaanist või inimese õiguse taastamisest igavesele elule, tuleb esmalt käsitleda pääste vajalikkuse põhjust. Selles aitab meid 1. Moosese raamatu 3. peatüki lugu. Erinevalt Jumalast, kellel on elu iseeneses, on inimesed surelikud. Piibel ei maini kordagi inimese surematut olemust. Aadama ja Eeva jaoks, kes elasid Eedeni aias, oli surematuse and tingimuslik, sest Jumal andis neile valikuvabaduse ja nende igavene elu sõltus nende järjepidevast kuulekusest Loojale. Surmast sai esimeste inimeste jaoks valus reaalsus, kui nad tegid seda, mille eest Jumal oli neid hoiatanud. Füüsilise elu pikendamiseks asetas Jumal Eedeni aeda elupuu (1Ms 2:9), kuid oma vea tõttu kaotasid inimesed sellele ligipääsu (1Ms 3:22–23). Aadama ja Eeva patt muutis mitte ainult inimese teadvust, vaid võttis ka õiguse olla füüsiliselt Jumala läheduses.
Jumala halastus, mis avaldub samas loos, kinnitab Tema tõotust saata Päästja, kes hävitab vaenlase ja tema põhjustatud kurjuse. Jumal kuulutas sellest võidust juba Eedeni aias, kui Ta langetas kohtumõistmise kiusaja üle: „purustab su pea“ (1Ms 3:15). Seetõttu võib Jeesuse sündi maailma julgelt nimetada enneolematuks sündmuseks, mis avab meile mitte ainult päästeplaani uusi tahke, vaid aitab meil ka hinnata Jumala armastuse ulatust inimese vastu. Eedeni aias hoiatas Jumal inimest, et keeld hea ja kurja puu viljade puudutamise kohta toob kaasa inimese surma. Kuid hiljem piiblijutustuses nimetatakse füüsilist surma uneks (Ii 14:12). Surma, mille eest inimest Eedeni aias hoiatati, koges enda peal Jeesuse Kristuse isikus Jumal ise.
Jeesus ütles kord enda kohta: „Mina olen tee ja tõde ja elu; ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.“ (Jh 14:6) Tema surm ristil, kuigi traagiline sündmus, pakub inimesele päästerõõmu ja õiguse taastamist igavesele elule. Jeesuse ohvri kaudu sai inimkond õiguse igaveseks eluks ja füüsiliseks taasühinemiseks Jumalaga Tema igaveses kuningriigis. Jeesus tuleb tagasi nende juurde, kes usuvad Temasse, ja võtab nad Jumala igavesse lähedusse (Jh 14:3).
Piiblijutustuse lõpus, igavese elu kirjelduses, mis meid ootab, mainitakse juba kahte elupuud (Ilm 22:2). Elupuu uues Jeruusalemmas sümboliseerib vabadust surmast ja kannatustest. Jumal viib järjekindlalt ellu oma plaani ja kutsub igaühte päästetute perega liituma. Jumal armastab iga inimest ja võitleb iga inimese eest!
Armuline Jumal, täname Sind Sinu piiritu armastuse eest, et saatsid oma Poja Jeesuse meid päästma ja kinkisid meile igavese elu lootuse. Aita meil alati usus Sinu poole püüelda ja elada Sinu armastuse valguses.
Aleksandr Tsugai
In English