Sõjaaegadel: 4. osa

Terve aja, mil naine talle neid juhiseid jagas, päris kirjandusevangelist endalt, on ta tõepoolest siiras? Mis siis, kui ta Viet Kongi kuulub? Kas ta tahab mind tõesti aidata? Ta ei mäleta enam, millal ta sel ööl uinus.

Vara koidu ajal ärkas ta üles ja pani kuue selga ning mütsi pähe ja asus lahkuma. Kuid naise abikaasa märkas teda. Ta uuris naiselt: "Kuhu see mees niimoodi läheb?" "Ah," vastas naine, "ta läheb kõigest külasse, et meie varusid täiendada." Kirjandusevangelist ütles endale, kui see naine on valmis minu pärast valetama, siis peab tal minu aitamise osas tõsi taga olema.

Ta astus mööda seda rada, süda hirmu täis, kuid jõudis ilma mingisuguste probleemideta turule. Sealt maanteele oli kõndida umbes kahe tunni tee. Ta ei olnud veel turust kaugele jõudnud, kui järsku ilmusid välja mõned vietkonglased ja hakkasid teda taga ajama ning tema pihta tulistama. Siis päästis ta elu Viet Kongilt saadud väljaõppe, kuidas Lõuna-Vietnami vägede ja ameeriklaste kuulide eest kõrvale põigelda. Muidugi oli temaga ka Issand ja Tema inglid, et teda kaitsta, ja ta jõudis tervena maanteele.

Natukese maa pärast kohtas ta maanteel üht valitsuse sõdurit. Ta andis end üles ja viidi Duc My linna. Lõuna-Vietnami sõdurid kuulasid teda kolmkümmend päeva üle. Kui see aeg läbi sai, ajasid nad ta dokumendid korda ja viisid ta tagasi Danangi linna. Seal sai ta taas oma perega kokku. Kui suur oli see rõõm, kui isa sai pärast enam kui nelja-aastast lahusolekut tagasi pere juurde.

Peagi pärast seda saadeti Lu Saigoni ja võeti Seitsmenda Päeva Adventistide haiglasse sisse. Ta kannatas raskekujulise malaaria all. Kuid pärast malaariast tervenemist ja põhjalikku läbivaatust kuulutasid arstid ta füüsiliselt terveks. Ometi soovisid nad, et ta veel mõneks kuuks Saigoni jääks, et tervis pärast nelja-aastast vangistust taastuda saaks. Lu arstiabi ja taastusravi eest maksti Kirjandusevangelistide Vietnami Abifondist. Mõne kuu pärast lubati tal arstide silma alt lahkuda ja ta alustas kohe uuesti raamatuesitlemise tööd.

"Hädaaeg on nagu tiigel, mis toob välja Kristuse-sarnase iseloomu. See on loodud selleks, et mõjutada Jumala rahvast Saatanast ja tema kiusatustest lahti ütlema. Viimane konflikt paljastab neile Saatana, julma türanni, tõelise iseloomu, ja see teeb nende heaks seda, mida mitte miski muu ei suuda – juurib ta igaveseks nende südamest välja" (Ellen G. White, "Meie kõrge kutse", lk 321).