Sõjaaegadel: 3. osa

Sel ajal, kui Lu üritas välja mõelda, kuidas tal põgeneda õnnestuks ja ta jälle oma perega kokku saaks, tuli järsku ühest tunnelist keegi naine ja küsis, mis lahti on. Ta ütles: "Ma kuulen teid siin üleval ja ma saan aru, et te ei maga. Kas on midagi, mida ma teie heaks teha saaks?" Mees kahtlustas, et see naine oli Viet Kongist, nii et ta oli oma vastusega väga ettevaatlik. Ta vastas, et moskiitod olid nii hullud, et ta ei saanud magada.

"Mul on küll kahju," vastas naine, "aga selles osas ei saa ma teid kuidagi aidata. Aga olete te kindel, et see on ainus asi, mis teid häirib?" Siis päris ta: "Kust te pärit olete?" Ta uuris mehelt ka ta perekonna ja muude isiklike asjade kohta. Mees oli taas kord väga ettevaatlik, kui vastuseid andis. Lõpuks ütles naine: "Te tahate vist tõesti väga põgeneda, onju?"

Kirjandusevangelist vastas: "Tegelikult ma tean, et pole mingit võimalust minema pääseda, nii et ma isegi ei mõtle selle peale."

"Ma tahaksin teid aidata," ütles naine, "kuid praegu on aastavahetus ja te peate viieks päevaks siia jääma. Mul on aga plaan, kuidas teid viie päeva pärast põgenema aidata." Naise abikaasa oli parajasti Viet Kongi manöövritel ja ei pidanud veel mitu päeva tagasi tulema.

Ööl enne seda, kui kirjandusevangelist põgenema pidi, tuli see naine tema juurde ja ütles: "Kas näete seda jakki, mis seal seinal ripub? Ma panin selle sinna teie jaoks valmis. See on mu äia jakk." (See oli valge, just nagu vanemad vietnami mehed tavaliselt kandsid.) Naine jätkas: "Sealsamas, jaki kõrval, on üks vana mehe müts. Te peate homme hommikul pool kuus üles ärkama. Pange kuub selga ja müts pähe ning minge umbes kolmkümmend või nelikümmend minutit seda teed pidi. Te jõuate turuni. Tehke nägu, et lähete turule selleks, et Viet Kongi küla jaoks varusid muretseda. Kui keegi teilt midagi pärib, siis just nii öelgegi.

Kui te turule jõuate, näete paremat kätt ühte rada, mis viib mägedest alla, orupoolsele teele. Minge umbes kaks tundi mööda seda teed ja jõuate maanteele, mis viib Duc My linna. Kui te maanteele jõuate, olete kaitstud, sest see on valitsuse kontrolli all. Minge Duc Mysse ja andke end võimudele üle. Siis saab teiega kõik korda."

Kirjandusevangelist ei suutnud uskuda, mida see naine just ütles. Kogu aja mõtles ta, kas ta üritab mind tõepoolest aidata? Võibolla on ta taeva ingel, kes mind tagasi mu pere juurde aitab? Või on ta hoopis Viet Kongi ustav liige ja proovib mind lõksu saata?

Loe Lu kogemusest edasi jutu 4. osast, selle kogemuse viimasest osast. Palveta jätkuvalt töö pärast Vietnamis.