Sõjaaegadel: 2. osa

Lõpuks hakkas Viet Kong kirjandusevangelisti sellisel määral usaldama, et talle anti mõned erilised eesõigused. See tähendas, et ta võis Viet Kongi juhtidega võtta ette väikeseid rännakuid talust eemal olevatesse piirkondadesse, kus sai veidi talus rügamisest puhata. Viet Kong ei peksnud teda enam. Neil reisidel oli tema ülesandeks kanda riis ja muud toidutagavarad Viet Kongi tarvis üles mägedesse. Ühe aasta jooksul tegi ta kolm sellist pikka reisi, millest igaüks kestis seitse päeva.

Kolmandal reisil, veebruaris 1969, jõudis ta kahe-kolme tunni tee kaugusele oma kodust. Ta nägi mägesid, mis ta kodulinnast põhjapool asusid ja ta südamesse tuli ülim igatsus vabaduse järele – minna tagasi oma naise ja nelja lapse juurde. See ületas ta kõiki lootusi – mõelda, et ta kunagi vabaks lastaks. Kuid ta oli kindel oma otsuses vabaks saada.

Reisi lõpus jõudsid nad Viet Kongi kindluseni. Vangid jagati kahe- ja kolmeliikmelistesse gruppidesse ning nad pidid selles piirkonnas elavate vietkonglaste kodus ööbima. Kirjandusevangelist lahutati teistest ning ta oli ainus vang, kes sellesse majja läks. Hoone omanik oli Viet Kongi majandusnõunik. Tal oli suur talumaja, mille küljele oli ehitatud köök. Selles köögis hoitigi kirjandusevangelisti vangis. Köögi põrandas ja ka suures talumajas olid sissepääsud tunnelitesse, mis läksid sügavale maa sisse.

Õhtutunnid jõudsid kätte ja kui kirjandusevangelist parajasti magamaminekuks valmistus, kuulis ta tunnelitest hääli. Ta kuulis väikseid lapsi nutmas ja teadis, et seal all olid inimesed, kuid mitte seda, kui palju neid seal oli. Sel ööl ei suutnud ta magada. Teda häirisid paljud moskiitod ning lisaks sellele mõtles ta põgenemisest.

Põgenemisvõimalus tuli sellisel moel, nagu ta iial poleks oodata osanud. Järgmises jutus on kirjas ülejäänud lugu.

Palvetagem täna taas töö pärast Vietnamis, kus Jumala tunnistajad peavad kogu aeg oma tööd põrandaaluselt tegema. Kuid nad on ustavad, vaatamata võimalikele tagajärgedele, kui nad peaks vahele jääma.

"Kui tagakiusamise torm meie kohal tõeliselt möllama hakkab, kuulevad tõelised lambad tõelise Karjase häält..., ja paljud, kes on tarast eemale ekselnud, pöörduvad tagasi, et järgneda suurele Karjasele" (Ellen G. White, "Tunnistused kogudusele", 6. osa, lk 401).