Sõjaaegadel: 1. osa

Vietnami kirjandusevangelist, Nguyen Thi Lu, oli umbes kuus kuud Quay linnas raamatuid esitlenud. Vihmahooaeg oli kohale jõudnud ja ta otsustas, et peaks oma perekonna huvides tagasi koju minema – juhuks, kui peaks tulema üleujutus. Ta arutlus pidas paika, sest sadu oli väga tugev ja kui ta koju jõudis, ümbritses vesi juba maja.

See juhtus Vietnami sõja ajal ja ühel ööl kella kümne ajal tulid Viet Kongi mehed kolme väikese paadiga ta maja juurde. Neid oli kokku kümme, igaüks silmini relvastatud. Nad käskisid perel kuss olla ja mitte ühtki häält teha. Siis teatasid nad, et võtavad pereisa kaasa ja et naine võib lastega oma sooja koju jääda. Kui nad uksest välja läksid, hoiatasid nad veel korra meest, et ta ei piiksatakski, või muidu võtavad nad talt elu.

Nad rändasid terve öö ja pool järgnevat päeva, enne kui jõudsid kuivale maale. Siis kõndisid nad mäeküljele, Viet Kongi peakorterisse. Nad veetsid seal kolmkümmend päeva. Lud küsitleti päeva ajal ja ööseks pandi ta jalapakkudesse lukku. Kolmekümne päeva pärast jagati kaksteist vangi, kes olid sellest piirkonnast kaasa toodud, kahte gruppi.

Sellele grupile, kuhu kuulus ka kirjandusevangelist, anti päeva varu jagu keedetud riisi ja lisaks veidi kuivi riisiteri. Teisele grupile anti vaid ühe portsu jagu keedetud riisi süüa.

Pärast seda, kui nad oma toidu söönud olid, viidi teine grupp välja veidi kaugemale ja lasti maha. Nad lasti maha, sest nad polnud küsitlemiste ajal koostöövalmis.

Ülejäänud vangid viidi seitsmepäevasele teekonnale. Lõpuks jõudsid nad suure ühistalupidamiseni, kus kirjandusevangelist pidi neli aastat elama. Igal päeval lendasid sealt üle ameeriklaste pommitajad. Mõnikord möödusid sealt Lõuna-Vietnami valitsuse väed ja vangid pidid laiali jooksma ja peitu pugema. Viet Kong ja vangid jagunesid sellistel puhkudel väikesteks gruppideks; mõned põgenesid džunglisse. Sinna jäid nad mitmeks päevaks, kuni olid kindlad, et valitsuse väed olid lahkunud. Siis tulid nad tagasi ja harisid seal maad edasi. Selline elu kestis neli aastat.

Siis juhtus midagi. Imelisel kombel avas Issand Lule võimaluse põgeneda. Loe sellest järgmiselt leheküljelt.

"Mida täpsemalt kristlane jäljendab jumalikku eeskuju, seda kindlamalt saab temast Saatana rünnakute märklaud" (Ellen G. White, "Suur võitlus", lk 510).