Tõe pioneerid

Kirjandusevangelistid polnud pioneerid üksnes töö algusaastatel; nad on täna täpselt sama palju Jumala pioneerid. Nende hulgas valitseb siiani seesama tegutsemise ja julgemise meelsus. Meie kirjandusevangelistide kogemused minevikust inspireerivad meid pingutama saavutuste nimel meie taevase Isa ja Tema kuningriigi heaks. Vaadakem nüüd, kuidas paljude aastate eest sai alguse töö Filipiinide teatud piirkondades.

1913. aastal oli R. E. Hay alustanud tööga Põhja-Luzonis, Ilocano rahva hulgas. Kui ta nende inimeste hulgas töötamisega pihta hakkas, polnud selles Luzoni piirkonnas üldse kirjandust ega koguduseliikmeid. Mõned leidsid, et selline üritus piirkonnas, mida peeti ohtlikuks, oli küsitava väärtusega, kuid Hay teatas: "Jumala abiga, Tema kaitsega ning meie kirjandusega suudame ületada kõik takistused."

1921. aastal oli seal seitse ametlikku kogudust, milles oli kokku 327 liiget. Kolportööriderivi oli pikenenud kuueteistkümnele ning ilocano dialektis oli müüdud enam kui kolmkümmend tuhat raamatut ja tuhandeid ajakirju.

Töö ei edenenud vaid põhjas; sama moodi avanes ka lõunaosa raamatumeeste armee edasitungile. Robert Stewart saadeti kolportöörina Cebusse ning ta oli nii edukas, et sai peagi isemajandavaks. "Patriarhe ja prohveteid", "Kodu ja tervist" ja "Saabuvat Kuningat" müüdi paljudes provintsides.

Samal ajal kui töö jõudis kõikide Filipiinide saarteni, tegid Finster ja Caldwell Manilas usinalt tööd. Caldwell töötas selle nimel, et jõuda puutumatute aladeni, samas kui Finster juhatas tööliste väljaõpet, ristis pöördunuid ja korraldas kirjanduse tootmiskülge. Ühel reisil sõitis Caldwell jalgrattal maha 200 miili (u 320 km, tõlk). Teisi reisilõike tuli teha poni seljas, parvel või matkates.

Ühel oma reisidest saare põhjaossa kohtas ta R. A. Villanuevat, kes oli tol ajal Filipiinide suvepealinna Baguio linna laekur. Nende kohtumist võib pidada jumaliku juhtimise tulemuseks, sest ei möödunud kaua, kui Villanuevast sai seitsmenda päeva adventist. Ta tuli ära oma töölt valitsuse juures, müüs oma maja ja krundi Baguios ning ostis raamatuid ja brošüüre, et kuulutada oma vastleitud usku. Kirjastushoone juhid, tundes temas ära ande, võtsid ta tööle tõlgina ilocano dialekti. Lõpuks sai tast korraga nii toimetaja kui laekur. Hiljem sai E. L. Villanuevast, ühest R. A. Villanueva kuuest lapsest, laekur ning lõpuks määrati ta Filipiinide kirjastuse tegevjuhiks.

Kirjastustöö Filipiinidel on tugev. Meie liikmeskond on tugev. Kõik muud töövaldkonnad on tugevad.

Seal, kus Jumala kirjastustöö on tugev, on kogudus tugev. Seal, kus Jumala kirjastustöö on nõrk, on kogudus nõrk.