Algusaastad Koreas

Kirjastustöö Koreas algas vaikselt nagu paljudes teisteski riikides. Kuid hetkel, mil kirjandus leiab oma tee inimeste kätesse ja nad lugema hakkavad, hakkab midagi juhtuma ning Koreaski ei läinud asjad teisiti.

1914. aastaks oli Korea kirjastustöö kasvanud nii, et komitee määras kaks rahvuslikku kirjastusosakonna juhti. Kaks meest, kes nendele kohtadele valiti, olid Nahm Sang Ik ja Song Yong Soo. 1918. aastal saabus Koreasse esimene täiskohaga kirjastusjuht selles maailmaosas pastor J. C. Klose, et kirjastusprogrammi eest vedada. 1918. aasta tõi endaga ka kirjastushoone-vabriku edasise laienemise teisele korrusele. Kuna kirjandusevangeliste tuli juurde, oli vaja ka rohkem raamatuid.

Järgnevatel aastatel kirjastustöö Koreas lausa õilmitses. Kuna Koreas oli suur hulk jaapanlasi, tulid mõned kolprotöörid Jaapanist sinna, et nende hulgas raamatuid esitleda. Masanobu Uchiyama ja Sakujiro Sugimoto teenisid selles piirkonnas pikki aastaid, müües kristlikke raamatuid jaapanlastele.

1930. aasta 24. jaanuaril süttis Korea kirjastushoones tuli ja levis kiiresti üle kogu maja. Terve vabrik põles maani maha. Kuid inimesed tunglesid ruttu kirjastuse töötajate ümber ja teatasid: "See ei tohi meie kirjandustööd takistada. Jumal kasutab meie kolportööre üle kogu riigi. Ehitagem ruttu uus hoone, nii et kirjandusprogramm saaks Koreas oma tööd jätkata."

See oli õige meelsus ja Issand õnnistas sellist kohkumatut julgust. Misjoni komisjon hakkas kohe uue ja suurema kirjastushoone tarvis plaane tegema. Aasta lõpuks oli 465-ruutmeetrise pindalaga raudbetoonist hoone juba kasutuses. Jumala kirjastustöö oli taas täies hoos.

1939. aastal tähistati Korea kirjastustöö kolmekümnendat aastapäeva. Juba võis silmapiiril näha II maailmasõja tumedaid pilvi. Raskused valitsuse lubadega kirjanduse tootmiseks aina süvenesid. 1941. aasta aprillikuu "Ajamärkide" väljaanne oli viimane, mida trükkida sai. Ringlus oli jõudnud 39000 eksemplarini kuus, kui valitsus ajakirja trükkimise keelas. Kuus aastat möödus, enne kui "Ajamärgid" ja muud perioodikaväljaanded taas trükki jõudsid.

Kuigi sõja-aastad aeglustasid tööd Koreas, tegi headel aastatel külvatud seeme oma tööd. Inimesed lugesid suure huviga raamatuid, mille kirjandusevangelistid neile rahuaegadel müünud olid. Evangeeliumikirjandus ei puhka kunagi – see töötab aina edasi, isegi kui kirjandusevangelistid magavad, on puhkusel või haiged. Kirjasõna ei puhka kunagi. See on alati valmis Jumala tõde kuulutama, ükskõik millal seda loetakse – ning selle sõnum on alati seesama.