Jumal ei saanud säästa Soodomat ja Gomorrat, kui vastuhakk oli jõudnud teatud punktini. Ühe teise korra, kui Jumal ei säästnud, leiame Rm 11:21. Paulus kirjutas kristlastele Roomas, paludes neid muuta oma rada. Ta meenutas neile, et kuigi nad olid metsikud oksad, mis olid poogitud oliivipuusse, oli Jumal murdnud loomulikud oksad. Oli saabunud hetk, mil Jumal ei saanud enam säästa kogu juudi rahvast.
Kolmas kord, kui Jumal ei säästnud oma õigluse tõttu, on kirjas 2 Pt 2:5: “Ta ei säästnud muistset maailma, vaid, saates jumalakartmatute maailma peale veeuputuse, kaitses üksnes õigusekuulutajat Noad ning tema omasid, kokku kaheksat.”
Neljas kord, kui Jumal ei säästnud, kaasab kogu universumi – 2 Pt 2:4: “Jumal ei säästnud patustanud ingleidki”. Patt läks Jumalale väga lähedale – vägeva ingli poolt juhitud mäss murdis sisse Tema lähikonda. Kuigi Jumal oli äärmiselt kannatlik, oli Ta lõpuks sunnitud mässule lõpu kuulutama. Sa tead selle taevas toimunud sõja tagajärgi. Need inglid, kes välja heideti, eksisteerivad ikka veel meie maal.
Jumala õiglus paistab üsna sünge, kas pole? Patu pärast ei säästnud Ta linna, rahvust, maailma, isegi mitte universumit! Kuidas on võimalik, et seesama Jumal heidab armu ja kaitseb isiklikult üht patust?
Meie kõigi jaoks on lootust, sest Jumal ei jäta kordagi enam “säästmata”. Rm 8:32 ütleb meile, et “Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest”.
Kui sa uurid Jeesuse ohvrit ristil, mõistad sa, et see oli võimsaim kord, kui Ta “ei säästnud”. See demonstreerib tõsiasja, et Jumal andis meie eest iseenda. Ei tohiks mõelda, et Jumal anus oma Poega minema või et Jeesus anub oma raevunud Isa inimkonda päästma! Eemale sellistest mõtetest!
Tõesti, selles suures ohvris näed sa Isa ja Poega koos. Jeesus on suurim kingitus, mida Jumal eales meile saab anda. Ta ei säästnud omaenda Poegagi, et Tema õiglus püsiks ja Tema armastus täiustaks seda.
In English